Suvilaaed aedlinnas. Esimene peatükk

"Tänan teid!" ütleb ta ligimesele külmalt, haarab ägeda etteheitežestiga vooliku ja hakkab hooletusse jäetud aeda kastma. ("Lontrus!" mõtleb ta südamepõhjas. "Usalda siis sihukest! Eluilmas ei ole ma enam niisugune oinas ja opakas, et sõidan suvitama!")

(Karel Čapek,  "Aedniku aasta")

Aiandustõve progresseerumise üheks indikaatoriks on "Aedniku aasta". Ma mäletan, et kui selle uus, kõvakaaneline tõlge mõned aastad tagasi mu riiulisse jõudis, oli see, mis haaras, eelkõige autori stiil, mida Peeter Lauritsa kujundus omal viisil ümber mõtestas ja teisendas. Teema oli tore, aga rohkem haakis raamatus möödunud ajastu hingus. Nüüd, kus raamat mõnda aega seisnud, võtsin selle uuesti kätte, kui öösel kell kaks oli selge, et segane puhkusegraafik on ööpäeva segamini ajanud ja uni tuleb veidi hiljem. Istusin baaripukile ja sikutasin põrandalambi lähemale, avasin peatüki Aedniku august. Ma ei olnud osanud ette oodata, et naeran juba mõne rea lugemise järel nii, et pisarad voolavad silmist. Keset ööd. Kui kõik magavad. Ilukirjandust lugedes. 

Eks esimesel korral Aedniku aastat lugedes ei olnud oma turjas ja õlalihastes ja alaseljas sees seda tunnet, mis tuleb siis, kui päev otsa pangega mulda tassida, hargiga maad kaevata ja arheoloogilisel meetodil kände välja juurida. 

Arheoloogiline meetod on vastand kändude juurimisele meeste suurte mürisevate masinatega  või tagasihoidlikumate mootorsaagidega. Kui kühvliga kannatlikult kännu ümbert mulda eemale tõsta, õpid tasapisi kännu hingeelu tundma ja murrad juur juure haaval tema tahte just selle koha peal pinnasest kinni hoida, kuhu sina oled otsustanud midagi istutada. Arheoloogiline meetod õpetas mulle töö käigus seda, et teadmistest on alati kasu. Kui neid koguneb piisavalt palju, tekib ka oskus neid rakendada - mitte tingimata seal, kus ette nähtud, aga ka igal pool mujal. Ei pea minema ja iga ettetuleva küsimuse jaoks veel midagi ära õppima - näiteks traktorijuhtimist. Arheoloogiline meetod, muide, aitab säilitada ümbritsevad puud, mida ei saa aga kindlasti väita suure masinaga juurimistööde kohta. Kuusejuurte eemaldajad laasisid oskamatult masinaga manööverdades ära ka kõrval kasvanud vana kuuse, mida soovisime alles jätta.

Kändude juurimine on seotud suvilaaiaga. See on siis järgmine päritud maastik. Õigem oleks küll öelda, et mina käin seal rohkem külas. See oli kuni eelmise kevadeni vanaema aed, mille nende pere rajas kunagi kuuekümnendatel. Suvilakrundi omandasid nad tänu toonasele generaalplaanile, mis nägi ette, et aed on õpetajate, arstide ja muude haritlaste spordisaal ja personaalaiandus tähtis toidulaua täitmise meetod kuni ajani, mil köögiviljakolhoosid nõukogude inimese toitmise täielikult üle võtavad (või umbes nii). Kuna suvilas on alles ka mitmeid tolleaegseid aiandusraamatuid, siis tuli selle aiaga kaasa omaaegne keel. Neid raamatuid olen tasapisi tudeerinud, rohkem kultuurihuvist kui lootusest sealt midagi aiapidamise kohta õppida, sest aiandust tuleb alustada sõnatute teadmiste omandamisest - tegelustest aias. 

Tegelikult ei olnud suvilas kavas nii mastaapseid mullatöid ette võtta, pigem puhastada vana aeda tänavu edasi, jätkates tasapisi eelmise aasta töid, aga majja veetud vee ja kanalisatsioonitorude tõttu muutus osa tagaaiast siledaks maaks. Ema ütles, et kui ta rääkis töömeestega soovist saada koormat mulda, et ala torutööde järel taas korda teha, tahtnud nemad tuua hoopis hunniku kruusa: "Ajad laiali ja hea autot parkida!", arvas ehitusmees. Sellest mulle vastutegevuse alustamiseks piisas. Siia saavad nüüd esimesed selle aia uued püsikupeenrad. Kruusaga sillutatud tagahoovist võib abivalmis töömees omas kodus edasi unistada. 

Peamine väljakutse saab olema uute aiaasukate kõrvuti sobitamine naaberkrundil kasvava vabakujulise viirpuuhekiga. 

Aga ma ruttan natuke ajast ette. Peamine väljakutse saab olema  tõstetud peenarde rajamine enne, kui talv käes. Kuna töö venib, siis on tulnud mullavedamise ajaks paigutatud eterniidiribade puhul uudistajaile juba mõista anda, et päris nii see serv muidugi ei jää, ning jah, kartuleid ei kavatse me siia maha panna. 

See uudistamas käimine on osa suvilapiirkonna kultuurist, mida huviga vaatlen. Vanad ja uued asukad on piirkonnas segunenud. Vanaemalt pärisime ka ühe vanaproua, kes krundilt tihti läbi jalutab. "Lähen moosisuhkrut ostma!". Ja kui mind päritud linnaaia puhul juba intrigeerisid vanemad prouad, kes võõrasse aeda oma üleliigseid istikuid sokutavad, siis siin on täpselt sama lugu. Suvilasse jõudes näen, et kukeharjade ja flokside vahele on ilmunud üks roheline nutsakas ja midagi sinist. Pool päeva hiljem tulebki naabriproua ja seletab, et need on tema pandud: et kuna me tulpide asemele midagi suve teiseks pooleks ei lisanud ja nüüd on peenra serv tühi. Sotsiaalse sidususe loomine ja nii edasi - eks laias laastus oskan sellele fenomenile sildi külge panna küll.

Kukeharjad, veel ilma uute naabriteta:

Sellest ajendatult tegin emale siiski muigamisi ettepaneku, et tulevane püsikupeenar peaks saama sissejuhatuseks nii tekstiilkatte kui multši. Sest tühikuid saab noorel peenral olema palju. Kui endal tahtmist suvelilli istutada, siis saab noaga lõigata järgmise ava. Naabriproua peab oma lilled aga kõik teisele ja kolmandale naabrile viima - temaga on nii, et sõpru on tal teistes suvilates mitmeid - välja arvatud muidugi need, kellega ta on tülis. Nendest tülidest loodan ka kunagi sotti saada. Olen juba aru saanud, et muru peab olema niidetud ja vaher aiaservast maha saetud, sest aiad moodustavad ühtse viljapuude ruumi ja õunapuude vahel kasvav vaher võib neile ebasoovitavaid tõbesid edasi anda. 

Kuigi napp suvi näib minevat eelkõige tulevastele püsikupeenardele, ootavad oma aega ka luuviljalised ja õunapuud. Üsna võsastunud aiast on suur osa kreeke ja kirsse tegelikult eemaldatud, aga kuna oskused ja teadmised tulevad samm-haaval, siis oli tagasi vaadates mõistlik puhast maad mitte maha jätta. Ja eks nüüdki on küsimus: pikalt hooldamata olud puud väga saagikad ei ole, aga ehk tuleks nendega ikkagi veel vaeva näha. Eelmisel aastal sai hooga eemaldatud vaid igale poole ronivaid noori võrseid ja kuivanud oksi puude võradest. 

Sama põhimõte: üheksa korda mõõda, üks kord lõika, kehtib ka õunapuudele. Kuigi üks viljapuude hooldaja, kelle saabumist on oodatud küll kevadel, küll sügisel selgitas, et mõned puud tuleks kiirelt ja põhjalikult tagasi lõigata, olen erinevaid allikaid kõrvutades õppinud, et pigem tuleks teha ikka nõnda, et tagasilõikamine ei toimu ühekorraga. Võra kujundatakse ka vanemal puul samm-sammult. Äkki jõuan selle ajaga, kui puud lõikust ootavad, isegi juurde õppida ning ei piirdu oksakääre käes hoides vaid ilmselgelt kuivade ja muidu rääbakaks jäänud okstega. Sel juhul saaksin jätkulõikused juba ise teha. Eelmise aasta pöörase õunasaagi järel võtsid puud tänavu puhkuse. Hea ongi: eks kastmise ja väetamise kunst on vaja ka enne läbi mõelda, et vanu puid saagiootusega mitte asjata piinata. 

Aga kõige enam meeldib selles väikeses ja mõnda aega omal käel hakkama saama pidanud suvilaaias see, et tasapisi on siia hiilinud ka kohalik looduslik taimestik, nii nagu need alumisel pildil kasvavad jaanililled, mis endale suureks kasvanud kuuseheki alla sobiva elupaiga leidsid. Muidugi teeb selline isetekkeline kooslus igasugused iluaianduslikud plaanid eriti keeruliseks: ei ole mõtet hooga sellest kõigest vabaneda, sellest uudismaa rajada ja seda aiale seni võõraid taimi täis istutada - tulemuseks on anonüümne suvilaaed. Kõrvalkinnistul on näha, mis saab, kui kogu krunt põhjalikult ära koorida ja nullist alustada: muidugi on loodud pereaed seal püsivalt elavale noorele perele hästi sobiv, funktsionaalne ja korrastatud, aga ilma mälu ja kontekstita ruumike asulas x.