Pühapäevak

Läksime hommikul esimest korda Aiasõbra aiandist taimi tooma.

Rahulik pühapäevahommik, päike paistab, maantee on tühi ja vestlusteemad haaravad. Isegi üle Kärevere silla sõit jäi sedavõrd märkamatuks, et enne kui taipasime tagasi pöörata, olime Tartust 30 kilomeetrit välja sõitnud. Seda on poole rohkem, kui aiandisse jõudmiseks vaja. Hea meel on kahtlemata selle üle, et ikka enne Tallinnat pidama saime.

Käik läks asja ette. Istikuridade vahel ei olnud vaja pikalt ekselda ning kuigi enne starti oli peenrasse minevate taimede nimekiri ja plaangi tegemata, sai kolm kastitäit taimi kiirelt kokku. Aasta tagasi oleksin pottide vahel nõutu näoga ringi kõndinud ja mõned kaunimad kaasa haaranud, et neile siis aias kohta otsima hakata.  Niisiis tasus tänavusuvine suur püsikuraamatute ja muu abimaterjali endasse imemine ära.

Aed-päevaliiliatest olin mõne nädala eest tegelikult põhjaliku memo koostanud ja seejärel kahtlema löönud, kas need on ikka suvilaaia teema. Aiandis päevaliiliate potte vaadates muutus soov neid maja kollase seina tasakaalustamiseks kasutada ikkagi taas tugevaks. Ootan nüüd lootusrikkalt, et mõned, kelle me endaga kaasa võtsime (Hemerocallis hyb. 'Crimson pirate', ' Black prince' ja 'Texas Sunlight') uues elukohas koduneksid.


(Püsiku)raamatute lugemisel on siiski üks häda - sinna pannakse taimed alati täies pidupäevarõivas - sealt leiab vaid parima valgusega pildistatud kõige kaunimalt õitsevate taimede fotod. Tegelikkuses istutasime täna hulga juba hilissuviseid taimi, küll plekiliste lehtede või õrnade õitega, suureks kasvanud ja ära väsinud taimi. Tagantjärele mõeldes on nüüd natuke loomade varjupaigas käinud fanaatilise loomasõbra tunne. Ostetud taimed olid ju kõik soodushinnaga "kampaaniataimed". Hind annab märku, et kui istik ellu ei jää, siis ei sobi ka nuriseda, sest neile uue elu pakkumine toimub meie omal vastutusel.

Istikute ostmine oli päeva esimese poole suursündmus. Päeva teise poole suursündmuseks võib lugeda aga seda, et teeraja põhi on nüüd süvendatud, veel enne seda sai maja vundament kaitseks tõrvapapist isolatsioonikihi ja paistab, et aiaehitusproffe ei ole vaja sel sügisel appi kutsuda.  Mitu paari muskleid ajas asja ära. Tööd tehes meenutati küll miskipärast USA orjanduslike lõunaosariikide tumedamanahaliste asukate rasket saatust, aga ma ei ole kindel, et võrdlus on pädev - kas istandustes kunagi nii kõva, kuiva ja kivisegust mulda üldse oli?

 PS Kui taimede istutamisel õpetatakse tavaliselt, mitu taime tuleks plaanida ruutmeetri kohta, siis minus tekkis huvi teada saada, mitu lehekülge taimekasvatusraamatuid (ja blogisid, ajakirjaartikleid, andmebaase) mul ühe ruutmeetri kohta kulub. Praegu paistab, et selle tagasihoidliku peenrajupi peale on läinud sadu ja sadu lehekülgi tekste ja pilte - see kiht on ilmselt paksemgi, kui see mullakiht, mida uutele istikutele pakkuda suutsin. Nimekiri raamatutest, mida ma tahaksin läbi vaadata, on praegu kindlasti pikem kui nende istikute nimekiri, mida veel enne sügisese istutusperioodi lõppu hankida sooviksin.

PPS Ka peenra tegemine on kompromisside kunst. Tänasest istutusest hakkab loodetavasti kujunema looduslähedane püsikupeenar rauhrohu, kõrreliste, siilikübarate ja tähtheinadega. Nn uues püsikuliikumises (New perennial movement) tundsin end kohe ära ja mul on tänaste taimede üle ainult hea meel. Aga kui mus siiski süveneb vajadus kasvatada pojenge ja hortensiaid, tuleb otsida välja uus aed. Sellest võibolla edaspidi, sest Mood, Ilu ja Ideoloogia on olulised aiaaasukad ja neile mõtlemine pakub tegelikult palju põnevust.