Rõduaed. Esimene peatükk

Aedades olen ma tegelikult viibinud palju. Mu oma esimeseks aiaks võiks vist lugeda kanalisatsioonikaevu luugi ümber istutatud võilillepeenart. Või mis seal veel kõik kasvada võis. Aga võililled olid kindlasti peamised, sest nende esmalt maapinna lähedale hoidvad ja siis pikkusesse virutavad õienupud olid salapärased ja ilusad. Ja vanaemade aiad. Seal kulus lapsepõlves läbi aastate tunde ja päevi, aga rohkem vist vaadates ja vähem teadvustades, et aiapidamine suur ja põnev kunst on.

Ja siis nüüd, tänapäeval, jõudsin ma mitmeid aastaid elada majas, millele kuulus pikk-pikk aiariba, mis sõja-eelsetel ja nõukogude aastatel oli toonaste elanike vahel siiludeks jagatud. Peaksingi toonase aiaplaani välja otsima. Kui maja jupp haaval uute omanike kätte sai, pärisime me aia, mis oli silmini heintesse kasvanud. Sealt tulid tasapisi niites ja võsa eemaldades välja õunapuud, ploomid ja pojengid, aga päris oma aia tunnet viimaks ei tekkinudki - kui oma aiaks pidada seda, kuhu ikka igapäevaselt käe külge paned, mitte lihtsalt seal värsket õhku, linnulaulu ja õunapuuõisi imetlemas ei käi. No mis seal salata, kõigist meist jõudis ette naabrinaise ema, kes ise elas kuskil mujal, kuid käis koeraga meie aias jalutamas, sokutas pisikesse lillepeenrasse oma lilli kasvama ning noppis pojenge vaasi kaasa. Isehakanud perenaisega ei tahtnud tülli minna. Aga see komme - naabritele, sõpradele ja sugulastele peenrasse luba küsimata lilli sokutada - seda olen ma nüüd hiljemgi kohanud. Esineb vanema põlve prouadel vist laialdaselt? Kust see tuleb ja miks? Suunaks nad parema meelega avalikele haljasaladele taimi sokutama, siis oleks kohe tegu moodsa linnaellu kuuluva geriljaaiandusega, mida Eestis vähe harrastatakse.

Nii et rõduaed, mis tegelikult on nendel esimesel kolmel suvel olnud hunnik potte ja lillekaste, on mõnes mõttes mu tänapäevane esimene aed. See, mis nende suvedega aiapisikust ilmselt suure aiahaiguse kasvatanud on. Sest lisaks rõdule on vaja ellu äratada nüüd veel kortermaja linnaaed, suvilaaed ja maakodu aed. Need viimased on kaks iseasja. Ja sellest, mis lõpuks peale jääb, ja kas üldse, ma märkmeid teha tahangi.

Rõdu oligi vist korteri suurim müügiargument. Kuigi, kui ma oleksin seda näinud sellisel kujul nagu ta oli remondiootuses, siis ei tea, kas oleks söandanud seda sammu astuda. Foto eest olen tänu võlgu naabrinaisele, see peaks olema tema tehtud.

 

Üksildane jõulukaktus rõdupiirdel oli siis ilmselt eelmise omaniku aed. Niisiis olen ma pärinud rõduaia.

Sorin oma fotodes ja näen, et mõned kaadrid mu oma rõdust - uuenduskuuri läbi teinust - siiski on alles. Küll aga ei pannud ma kirja ühtki rõdule hangitud taime. Eks see ongi olnud alustamine nullist - kus enda seemnetest kasvatatud istikud esimesel paaril suvel said suureks alles siis, kui suvi hakkas juba otsi kokku tõmbama, ja turunaistelt ostetud lillede puhul küsisin peamiselt kahte asja: kas taim kannatab päikest ja mis ta nimi on. Pelargoonid ja lobeeliad ja lillherned tundsin muidugi ise ära, aga seda, et lapsepõlves hiilgasin taimenimede tundmisega, ei oleks ükski lillemüüjatest mingi hinna eest uskunud. 

 See lopsakate õitega vaade on esimese rõdusuve lõpust - õitele lisaks olin siia-sinna pottidesse sokutanud maitsetaimi, mida algaja aednikuna isegi toiduks kasutada ei raatsinud - kuidas ikka süüa, kui on sündinud ime ja pott on täitunud tüümiani, basiiliku ja hea paremaga, minu oma käe läbi. Või no umbes nii ma pidin mõtlema, sest mäletan, et ainus, mida rõdult ka suhu pista söandasin, olid tomatid. Neid sai veel oktoobrini köögi aknalaual edasi pidada, alles siis hakkasid nad tasapisi väsimise märke ilmutama. Seda, et parema käega potipõllumehed tomateid toas isegi ületalve peavad, kuulsin alles hiljem .

Naljakal kombel nägi minu "suur" rõduaed kõigi nende taimedega kõrvaltvaatajale välja hõredavõitu väliruum, algajale aednikule aga suur suvemuinasjutt.

Oluline on siin ka betoonsein  - meie väliõue keskne element, mis tol suvel oli veel kõmisev ja tühi.

Aasta hiljem olukord muutus: esimese asjana said istutatud metsviinapuud. Hoolimata sellest, kas armastada kaasaegset minimalistliku betooni või mitte (mulle isiklikult meeldib), aknast seda sellises koguses ja nii lähedalt vaadata ei tahtnud.

Tasapisi võttiski metsviinapuu seina üle. Käesoleval aastal vaatan veidi murelikult, kas meie mõte panna taim alt ronima ja ülevalt rippuma oli ikka kõige parem - sein on muutunud tõeliseks džungliks - aga eksperiment sai käima lükatud ja peatada seda enamei saa. Ja sügiskuudel on punast lihtsalt aina rohkem ja rohkem. Sain sügisel aru, et see puna on kolmemõõtmeline ja fotole seda kogu oma üüratuses ja sügavuses püüda ei oska. Eriti muidugi telefoniga pilti tehes.

Ma ei tea miks, aga vahepealsest suvest ei ole ma teinud pea ühtegi pilti. Järgmine foto peaks olema veel üle-eelmisest suvest, sest eelmise suve pelargoon oli hoopis lillakasroosa. Nagu viie-aastase tüdruku unistuste kleit. Igal aastal on värvid olnud erinevad seetõttu, et taimed sattusid tõeliselt algaja aedniku kätte, kes pelargoonide korralikult ületalve pidamist ikka veel ära ei ole õppinud. Kahetsusest jäi pelargoonisuvi tänavu hoopis vahele. Järgmise aasta pelargoonid sokutan talveks keldriaknale naabrinaise omade vahele. Kui tema omad seal toime tulevad, siis peab see ju võimalik olema!

Ja viimaks käesoleva aasta suvi. Rõduaed jäi tõesti küllalt hõredaks, ka algust sai tehtud hilja, sest esmalt oli vaja toas haige olla ja hiljem päris pikalt tööreisida. Omaenda istikutest jõudsid rõdule vaid kuumaasikad ja sinihall aruhein, teised taimed said kogutud turult. Maasikad ja aruhein panid alguse mõnes mõttes rõduaiale kui vahejaamale, sest suve jooksul kolis suvelilledele lisaks siia veel paar potitäit püsikuid. Need peab nüüd juba üsna kiirelt toimetama nende tulevasse kasvukohta. Rõdule jäävad suvelõppu ootama niisiis vaid lehetäide ja muude mutukate suured lemmikud: kress, ilubataadid ja mõned maitsetaimed.  Ja minu sellesuvised lemmikud - valged lõvilõuad, mis minu hämmastuseks kuumavõitu rõdu armastama hakkasid. Olen kogunud juba suurel hulgal seemneid ja loodan, et järgmisel aastal lõvilõug naaseb: olgu siis rõdule või teistesse aedadesse.

Ilubataat koos maajalaga said veidi liiga pisikesse potti kokku istutatud. Püüan edaspidi meeles pidada ja taimedele rohkem ruumi jätta  - maajalga ruumipuudus ei häiri, aga bataat tunneb end kui täiskiilutud linnaliini bussis.

Suve teise poole ajutisteks külalisteks on rõduaias imekaunis heleroheline hosta "Rainforest sunrise", samuti Helmikpööris "Paris", mis peamiselt paelus muidugi oma säravate õitega (aga ka lehtedega saab ta pisikeses püsikupeenras olema nagu rusikas silmaauku) ja seda ostes ronis ostukorvi ka purpur-siilkübar "Mistral", peaks kõigi märkide järgi olema hea madal, peenra servapoolsemasse ossa sobiv sort.

Istikuid ei ole mõistlik osta ühekaupa. Aga parem üks kui mitte midagi. Põhiline viga oli hoopis see, et läksin jala poodi ja sattusin "korraks" ka poe taimenurka.

Need esimesed suved on andnud nüüd viimaks kogemust mõelda asjad paremini läbi ja teha uljamaid plaane. Tegin paar päeva tagasi oma esimese aiajoonise - nelja ruutmeetri suurusele rõdule ja tudeerisin hoolega, kas ja kuidas konteinerites püsikuid ja põõsaid kasvatada. Plaan läheb nüüd paariks kuuks ootele, talvel värske pilguga üle vaatamisele ja kevadel töösse. Vahepeal vaja tegeleda suvila ja maakoduga.