Kortermaja linnaaed. Esimene peatükk

Rohkem iluaiaks plaanitud linnaaedade puhul öeldakse, et suurema osa ajast inimene mitte ei viibi aias, vaid vaatab seda. Aknast, verandalt või mõnest aiaservast. Meie  kortermaja taga asuva aiaga on päris kindlasti nii. Viimased kolm aastat olen ma peamiselt näinud seda oma köögiaknast või rõdul istudes. Aia vaatamiseks tuleb pea kuklasse ajada ja üles vaadata.

Tihti kaasneb aeda vaatamisega tõdemus, et kui ei taha just professionaalset maastikuarhitekti appi võtta, on taga-aed mulle esiotsa kindlasti liiga kõva pähkel. Samas on kiusatus ise hakkama saada, sest õpetatud kujundajaid on lihtne uskuma jääda: nad räägivad selgel, professionaalsel häälel, ja nende juttu on hea omaenda mõtete pähe võtta - eriti kui tegu on toreda disaineriga.

Sel moel tekkis minu koju musta läikiva mersu karva köök. Ilus. Aga ometi olin ma läinud tuttavale sisearhitektile seletama, et uude koju oleks vaja kirsikarva kööginurka. Kujundaja kogemus ütles küllap, et värvilistest köökidest tüdinevad kunded kiirelt ja nii rääkis ta mulle augu pähe: köök saagu must ja soliidne. Ega tal ei olnud aega mõelda ja näha, et tellija on ise sisimas pigem kirsikarva.

Aga taga-aed. Küsimus ei ole tegelikult esmajoones mitte selles, et ei taha kujundajat appi võtta. Või selles, et aial terve väikese kortermaja täis omanikke, kellel igal aiast omaette visioon on. Esmalt on takistuseks ikkagi puuduv trepp.

Me ei pääse oma aiale praegu ligi. See on mäenõlv üsna mitme meetri kõrguse müüri taga ja peale kinnistu jagamist ei vii sinna ühtegi treppi. 

Seni, kuni puuduv trepp projekteerimata ja ehitamata, saab tegeleda õhulosside ehitamisega. Või siis teha "kuivtrenni": uurida ja õppida samm-sammult, kuidas rajada terrassaeda. Muud varianti kui terrassidest koosnev aed ma praeguse seisuga ei näe. Tasasemaks kaevatud mäenõlv tähendaks seda, et kuskile tekib veel üks betoonsein, mis ülejäänud, pea kohal kõrguvat linna kinni peab hoidma. Terrassi on aga võimalik haljastada nii, et väga kapitaalset täiendavat toestust vaja ei olegi.

Klassikalistes aiandusraamatutes toodud aiastiilid mind selle aia puhul üksikult võttes ei ole kõnetanud. Siia ei ole vaja ei urbanistlikku linna-aeda ega rohkeid erinevaid tegevusi koondavat pere-aeda. Ainus, millega aiakujundusspetse lugedes sajaprotsendiliselt nõus olen, on see, et aed olgu inimeste nägu. Kujundus alaku seda keskkonda kasutavatest inimestest. Ja siin nüüd peamine sisuline pähkel peidus ongi.

Mis siin rääkida mitmete naabrite paljudest mõtetest - isegi minus endas peab võitlust kaks poolust: kas terrassidena langeva mäenõlvaga peaks minema seda teed nagu Oudolfi 'Landscapes in Landscapes' - kaugelt rahu ja esteetilist elamust kiirgav, hoolsa taimevaliku ja veel hoolsama istutusplaani abil maalitud maastik, mida köögiaknast igal aasta-ajal hea piielda oleks. Tulenevalt aia eripärast on see kindlasti lõuendlikum kui tüüpilisem, enam-vähem horisontaalsel pinnal asuv aed ja nii on kiusatus seda teed minna: maaliline püsikuaed mäenõlval, 90% ajast vaatamiseks ja ülejäänud ajal aiahoolduseks. Aia maastikulise omapäraga, meie maal sisuliselt unikaalsusega, tasuks haljastuses ja aiaelementide planeeringus arvestada, valides kujundusse ka taimi, mis oleksid kõnekad ka hilissügisel ja talvel. Nii pikeneks aia väärtus pikemale perioodile aastas.

Teine pool minust ütleb, et tuleks minna radikaalselt teistsugust teed. Tuleks otsida lahendust, mis oleks mänguline, dünaamiline, eelkõige läbimõeldud "arhitektuuriga", mida taimeriik vaid rõhutaks ja rikastaks. Siis tuleks väga hoolega tegeleda ruumi või keskkonna toimivuse küsimustega - aga see on juba selgelt maastikuarhitekti töömaa, kus aiaruum saab seda parem, mida enam on planeerijal kogemust.

Siia kuuluks kindlasti radade süsteem: kas selged ja julged trepid? Või serpentiinina mäeküljel kulgevad rajad, mis aitavad maja poolt vaataja jaoks visuaalselt terrasse moodustada? Serpentiin oleks kindlasti erosioonikindlam.

Inimestele mõeldud aed on sotsiaalne ruum. Tavaliselt hakatakse aias ruumi otsima grillialale, ja ma aiman, et see vestlus ootab meilgi ühel hetkel ees. Aga kuidas oleks, kui püüaks olla hoopis paindlik? Kuidas luua muutumisvõimelist ruumi, mis oleks avatud erinevatele kasutajatele - lastele, külalistele, perenaistele? Lapsi ei ole majas küll palju, aga nendel vähestel lastel on linnaosa eripärast praegu mänguruumiks ainult päris avalik ruum: tänav. Hoolsamad mammad-papad lubavad oma lapsi sinna vaid enda käekõrval.

Laenasin ühe mängulise idee Norrast, Oslost. Panen selle siia vahele. Need liigutatavad moodulid, mis igavlevale täiskasvanule tähendavad vaid värvilist treppi, arendati Oslos välja õuesõppe programmi tarbeks. Moodulid on pargi mäenõlval vabalt ringi paigutatavad ja neist saab moodustada erinevaid asju, mille vahel ja peal kulgemisest sünnib igal kasutajal tema oma unikaalne ruumikogemus, ja järelikult ka unikaalne ruum. Tegemist ei ole muidugi aastaid kestma pidava lahendusega, kuid kui palju erinevaid tähendusi võimaldavad need nõlvale anda!

Muidugi võib kõigile mõeldud aias olla ka traditsioonilisemaid püsirajatisi nagu istumispaik või istumispaigad. Need on olulised ka seepärast, et tsoneerivad ruumi paremini ja võimaldaksid meie mitte-väga-suures taga-aias korraga viibida ka erinevatel seltskondadel. Selline mängulisem ja dünaamilisem aed oleks vähem iluaed ja kasutaks eelkõige ära seda, mis on juba olemas, lisades esmajoones vaid vähesekkuvaid ruumielemente. Ruumi looksid rajad ja platvormid. Aia kasutajat peaks huvitama olemasoleva ruumi tajumine, ta ei pea tingimata tundma end "aias" viibivat.

Kuid edasi mõeldes, selline lahendus võimaldab endasse liita ka neid tsoone, kus harrastada iluaiandust või kasvõi konteineraiandust. Laenasin veebist paar pilti ja kleepisin mõtete visualiseerimiseks need me oma aiast tehtud fotodele.

 Selline püsikutesein oleks lillehuvilise unelm. Pean selle meeles ja proovin ehk talvel ka ehitustehniliselt targematega läbi arutada. Ning koguda ideid võimalikuks taimevalikuks.

Mulle meeldib väga linnaaedade pidajate kõnepruugis sõna 'allotment'. Inglise keelest eesti keelde tõlgiks selle vist jaotiseks või eraldiseks? Need on need alad, mida oma maata linlased kapsaste kasvatamiseks kasutavad, olgu siis Londonis või mõnes üsna pisikeses linnas - kus iganes linlik kogukonnaaiandus oma juured on ajanud. Selliseid "see on minu peenar, aga see siin on sinu peenar" lahendusi võimaldaks meie aiaruum dünaamilise kujunduslahenduse korral muidugi ka. Püüdsin lõika-kleebi tehnika abil ette kujutada, millised näeksid välja meie terrass-aeda rajatud trepiaiad lehtsalatile ja porgandile, kui peaks leiduma köögiviljakasvatusentusiaste. 

Vaatan neid, juba üle-eelmisest suvest pärit pilte ja mõtlen, kuidas mõttest võib saada tegu ja teost võib saada aed. Kui püüda jõud kokku võtta, ja kui selgub, et seda jõudu on piisavalt.  Seni elab mäenõlv omasoodu edasi ja on koduks põõsastele, mida detailplaneering nimetab "väheväärtuslikeks", soovitades neid eemalda. Mina olen nende suvedega nende põõsastega aga juba sõbraks saanud.