Kadunud vesi

Asine ja õppemaiguline on see, mis siia täna üles tähendatud saab. Olen äkitsi pidanud meelde tuletama ehitusfüüsika põhitõdesid (Tiit Masso raamatut läheb vaja rohkemakski kui arendajatega vaidlemiseks õigete ehitusalaste terminite ja oma soovidele põhjenduste leidmiseks!) ja püüdma neid siduda sissejuhatusega maastikuehitusse.


Suvilasse jõudes läksin esimese asjana vaatama, kuidas on vahepeal edenenud kändude juurimine. Ma ei teagi tagantjärele, mis seisus kännud on, kuna võimatu oli mitte märgata, et maja serva alla on tekkinud suur auk. Selle ümber olevad, ehmatavalt kaugele ulatuvad lõhed maapinnas reetsid, et tegu on veeuputuse jälgedega.

See oli see majaserv, mille äärde veel sel sügisel peenar pidi tulema. See, mis maja alla on kadunud, on eelkõige just läbi kaevatud peenramuld. Teist ja kolmandat kihti ei olnud jõudnud õnneks juurde tassima hakata.


Nüüd on täitsa selge, et suvila püsikupeenarde valmimine veel sellel hooajal on väga kahtlane. Rõõmustasin seda kõike nähes vaid selle üle, et esimesed peenraplaanid on realiseerunud vaid üsna üldise istutusskeemi ja veel sellel sügisel osta plaanitud istikute nimekirjaga. Istikud ise on veel pea kõik ostmata - esimesed üksikud rõduaia vahelao külalised saab vajadusel istutada ka mujale.

Õppetund number üks on palgatööliste vastutusest: kui veevärgimehed läbi väikese aia torusid vedama lasta, on tulemus see, et nad siluvad oma töö tagajärjed ära kruusase savimullaga ja lahkuvad objektilt, kui töö tehtud paistab. Nad ei märka mõelda, et on äsja segamini löönud kogu kohaliku ökosüsteemi. Käisin küll hävingut nähes kohe algusest peale hoovihmadega kontrollimas, kas ja kui hästi pinnas vett imab. Aga kõik tundus hästi olevat. Kuigi selles aiaosas peale põhjalikumat vihma ilma kummikuta astuda ei tahtnud, imbusid lombid kiirelt maapõue. Nüüd tundub, et seegi tulenes sellest, et torutööde käigus tagasi lükatud pinnas ei olnud endise tihedusega.

Õppetund number kaks on erosiooni valdkonnast: kui sademete hulk ägedate äikesevihmadega mitmekordistub, teeb taimedeta, maja poole kaldus savine maapind seda, mida ta enda arvates tegema peab. Suunab kogu vihmavee suure hooga maja serva suunas nii, et see endale vundamendi alla pesa saaks uuristada. Kõik need eelmised kümned aastad oli pinnase vajumist ja ära uhtmist takistanud harilik muru ja pisipõõsastega mullakamar, mis sidus endaga piisavalt hästi ka alumised mullakihid.  

Õppetund number kolm ootab veel ees: kõrge, maapealse vundamendi ehk siis sokliseina remontimine professionaalide juhtimisel. Selgeks mõtlesin küll juba selle, et peenarde vahele on vaja niisiis ikkagi ka korralikumat, drenaažikihi ja küllap lausa drenaažitoruga jalgrada: ainult murust ei piisa. Rada, tõstetud peenar ja vundamendiserv moodustavad majale kolmekordse uputuskaitse.

Ja mina veel arvasin, et suurim ees ootavatest lahendamist vajavatest küsimustest on see, kas teha tõstetud peenar kahe või kolme prussi kõrgune. Vedasin esimesed mõõtmiseks välja toodud prussid jälle kuuri tagasi: sellega läheb veel aega.