Põiked Taani aedadesse: I

Suvelõpureisi käigus põikasin põgusalt Taani aedadesse. Kõige põhjalikumalt ausalt öeldes bussiaknast - kurseerisime Louisiana muuseumi suunas, taanlasest bussijuht eksis meie rõõmuks veidike ära ja nii sõitsime rannatee äärde ehitatud elamurajoonis edasi-tagasi ning vaatasime bussi kõrgetest akendest häbenematult alla aedadesse. 

Õrna maigu Taani ajaloolisest aiandusest sai Aarhusis Den Gamle Bys. Taani linnaasustusele ja linnakultuurile pühendatud kuulsas vabaõhumuuseumis (rajatud 1909) on kokku seitse ajaloolist aeda. Aeg oli sedapuhku rohkem kui piiratud ja paari tunniga jõudis majade külastamise kõrvalt uudistada vaid üksikuid neist. Praegu fotoaparaati tühjendades on muidugi kahju, et ei jõudnud neist vanimasse, linnapea aeda, mis on rajatud 17. sajandi aedade eeskujul. Aia rajamisel võeti aluseks 1647. aastal ilmunud Horticultura Danica, mis on vanim raamat Taani aianduses. Paistab, et selle raamatu digikoopia on kättesaadav ka Europeana portaalis, üleslaadijaks Kieli Ülikool, aga lühema ülevaate pakub käsikirjast ka see artikkel. Kuna Kaupmehe aed rajati vabaõhumuuseumisse esimesena, pidi see algselt kokku võtma kogu Taani aianduse ajaloo ja nii ei ole see stiilipuhas renessanssaed. 

Õhtuhämarusse vajumas aedadest jäi mu teele kolm. 

Kaupmehe iluaed 1864. aastast.

1860ndatel aastatel muutusid Taanis populaarseks inglise maa-aiale sarnanevad aiad, mis olid täis lilli. Need olid sisuliselt kaupmehepere suviseks eluruumiks. Nii olid ilmselt omal kohal aias kasvavad suured puud, mis pakkusid varju südasuvise päikese eest. Ega Taani kliima otsesõnu ju ei kõrveta, aga eks paari päikeselise päevaga tuli suvel kah kuidagimoodi toime tulla. Ühte peenrasse torgatud aeda tutvustav silt ütles, et aiateid ääristasid päevaliiliad, hostad ja varjukivirikud (Variegata London Pride peaks olema seesama, mis Saxifraga umbrosa ’Variegata’) . Iseloomulik oli ka ajalooliste roosisortide kasvatamine ja maja serva äärseid peenraid raamivad korrapäraselt pöetud madalad hekid. Akna all kasvavaid hortensiaid sildil eraldi välja ei toodud, aga polegi vast oluline, sest nende lopsakus ja külluslik värv ei lase neist mööda vaadata. Lisaks eelnimetatud püsikutele kasvatasid 19. sajandi kaupmehepered teisigi rohttaimi nagu priimulaid (Primula Auricula), kukeharjasid, värvilisi anemoone ja villaseid nõianõgeseid (Stachys byzantina), samuti liiliaid ja sõnajalgu. 

Õpetaja aed aastast 1850

19. sajandi lõpul elanud õpetaja ja tema pere kasvatasid eelkõige asjalikke asju: köögvilju ja viljapuid. Köögiviljadest hakkasid peenardel silma porrulaugud, lehtkapsas, sibulad, herned ja porgandid. Õpetajaperel olevat olnud ka mustsõstra ja punase sõstra peenrad, karusmarjad ja vaarikad. Moos oli toona kallis luksuskaup, kuna imporditud roosuhkur oli väga kallis. Õpetaja aias tegid tööd ka koolilapsed ja õpetaja juhendas neid viljapuude lõikamisel ja hooldusel – nii on aias ka pirnipuu ja kreegipuu. Peenraservas kasvasid lopsakad kaeralilled ehk montbreetiad. 

Bernstoffi istikuturg 

Istikuid müüv aed ja ajaloolised kasvuhooned on avatud kogu kasvuperioodi jooksul. Peenrail kasvasid ravimtaimed, millest tehtud tinktuure tutvustati kuskil kõrval apteegihoones, kuhu ma ei jõudnud. Sorte tundus olevat palju ja loengi nüüd veebist, et ravimtaimi on peenras kokku tervelt sadakond. Lisaks ravimtaimedele oli suur osa aiast suvelillede all, sealhulgas aedlevkoid (Matthiola), lõvilõuad, kuldlakad (Cheiranthus Cheiri) ja rebasesabad (Alopecurus), daaliad, gladioolid ja muud.  Aeda jõudmiseks jalutasin mööda maalilisest Aedniku majast.