Külviaeg

Kui ettekülvide tegemiseks on vaid paar aknalauda, siis ei tasu muidugi suure kevadhooaja käivitumise asjus pasunat puhuda. Ent sellegipoolest on see kõik õppeplatsiks hea. Käesoleva aasta esimesed külvid said märtsi alguses tehtud ja hoolega üles tähendatud. Kõigil taimedel on seni läinud  hästi, erandiks vaid lõhis-mungalill, mis võinuks idaneda kahe nädalaga, aga ei anna elumärke ka kolmega. Aknalaual on kohad hinnas, nii et mõtlengi nüüd, kas oodata edasi, või anda võimalus järgmistele, kes eelistavad uut elu alustada soojas, mitte suve hakul peenras.
Astrid? Astritaimi võiks ju turult osta, aga augustis oli tore vaadata, kuidas esimestel kuudel rääbakana tundunud taimed lühikese ajaga aia iluks moondusid. Aga ootel on ka köögiviljad - kõrvitsad ja suvikõrvitsad.

Järjekordne tõotus läks vett vedama - kobartomateid oli plaanis külvata vähe või üldse mitte, kuid nüüd on pottides esimest ümberistutust ootamas viis tomatisorti ning esimesed taimed kolisid suurematesse pottidesse juba eelmisel nädalavahetusel.

'Green vernissage' kasvas kiirelt nii suureks, et esimesed seitse taimekest tuli suurematesse pottidesse kolida juba eelmisel nädalavahetusel.

Kõige kiirema stardi tegi pärandsort 'Green vernissage', mille külvasin muu tellimusega kingituseks kaasa tulnud pisikesi rohelisi tomateid tõotavast seemnepakist. Selle sordi idanevus oli vist lausa 100%. Teised jäävad idanevuselt pisut juba tagasihoidlikumaks:

'Chocolate cherry'
'Vilma'
'Tiny Tim'
'Balconi red' (F1)

Mitmed neist hakkavad suvehooajal konkureerima rõduaia vähesele pinnale, aga midagi kolib loodetavasti ka maale - valdavalt on kõigi sortide kohta lubatud, et neid võib kasvatada ka rõdul/õues.

Muudest külvidest said nädal tagasi endale paberirullidest uued kodud ka pruudisõled, sest nende varred hakkasid soojavõitu aknalaual liialt venima. Seni näivad nad uute rullikodudega rahul olevat.

Pruudisõled ehk tsinniad said juurestiku venitamiseks tualettpaberirullidesse vahelaagrisse istutatud.

Mõtlema paneb aga linnaaed, kus müüri ääres on ninad välja pistnud küll sügisel maha pandud krookused, aga välja ilmusid õite asemel ainult lehed. Millal võiks kollaseid, siniseid ja valgeid värvilaike oodata? Ja kukalt võtab kratsima ka varasemate lillede saatus: silladest (Scilla siberica) ei ole veel üldse märki. Täpsemalt küll üks end välja pistnud nina oli. Nad on oma kohal kasvanud vist kolm aastat, naturaliseerumisest ja levimisest polnud märki ka eelmistel aastatel. Aga kuhu on nad tänavu jäänud ning kas võib loota, et nad aprillis siiski veel hulgana välja ilmuvad? Või on müüri ääres paari pluss kraadi juures möödunud talv neile halvasti, et mitte öelda tapvalt, mõjunud?
Istutasin eile veel mõned tomatid suurematesse pottidesse ja kuulasin Food Tank'i summitit, kus räägiti toidueetikast, toitumisõpetustest ja muust, aga seda laial, globaalsel skaalal. Ja kui oma keelde tõlgin, siis ikka struktuuri ja agentsuse vahekorrast: mida saab toidupoliitika mõjutamiseks teha Bostoni nurgapoes šoppaja ja millised võimalused on toiduvaestel, näiteks Afganistani naistel, kes üksinda hulka lapsi ära toitma peavad. Kas hiinlastel on õigus liha süüa ja kas lihaveiste kasvatamisel on võimalik muutuda samm-sammult nii säästvaks, et see kõik ennast õigustab. Kuidas toita ära linnad? On päris selge, et oma mõneteistkümne tomatitaime poputamisega neile küsimustele vastust ei anna, aga vähemalt annab see kõigi nende küsimustega pisikesegi käegakatsutava kokkupuute : kui palju tööd (ja rõõmu) läheb sellesse, et oma tomatid lõunalauale panna? Paar korda suve jooksul.