Talvehooaja lugemislaud

Märgin siia üles ka selletalvised aiaraamatud, mis ostetud ja praeguseks juba ka loetud said. Tuletan endale iga kord meelde, et teiste kliimavööndite kohta käiv raamatutarkus ei pruugi alati asjakohane olla, aga kui see tõde meelde on tuletatud, kinnitan tellimuse ja jään postipakki ootama. Ootenimekirjas on vist raamatukogutäis aia- ja looduskirjandust ning teemaring kasvab järjest suuremaks: lugeda oleks vaja ka linnaaiandust ja taimekasvatust ja planeerimiskäsiraamatuid ja aiadisainereid ja hiina ning jaapani aiakunsti ja aianduse ajalugu ning...

Niisiis.

1. Pehmekaaneline Ken Thompsoni "The Sceptical Gardener" on mõnus, muigamapanev jutukas, kuhu koondatud erinevad autori lehekolumnid paljudel erinevatel teemadel, alates loodusest briti aedades kuni praktiliste taimekasvatusnippideni. Kuigi kirjutatud mõistagi inglise lugejaile, on võimalik ennast ka Eestis sinna vägagi sisse lugeda. Ja taimenimedest saab vahel internetti appi võttes samuti sotti. Lugusid leidus ses raamatus kompostihunnikutes kõrge temperatuuri hoidmise võimatusest kuni arutlusteni selle kohta, milliseid viljapuid on mõtet kasvatada, ja millised sordid on aianduskeskustesse sokutatud vaid selleks, et meile meelehärmi tekitada. Hea on see, et kui kogu see tarkus kiirelt jälle meelest läheb, võib raamatu mingi aja pärast taas kätte võtta ja lugeda siit või sealt. Just paras kohivpausiks kahe peenra vahele. Kuna Ken Thompsonil on teadustaust, siis võtab ta läbi hekseldada asjakohast teaduskirjandust ja korjab sealt laiemale avalikkusele huvi pakkuvad ivad välja. Tore.




 2. Tellisin praktilisemate raamatute hulgast ka raamatu "Propagation techniques" (RHSi algajatele mõeldud käsiraamatute sarjast), mida lugedes oli osalt oluline just äratundmise rõõm: üht- teist ja kolmandat oskasin ju juba kunagi ammu. Vahepeal ei ole lihtsalt vaja läinud. "Seemnekoolis" olen autodidaktina käinud viimased paar aastat, aga nüüd on aeg asuda ka...no näiteks marjapõõsaid noorendama. Pelargoone paljundama. Ja muudel taimedel muid lihtsamaid võtteid rakendama. Raamat tuletas meelde, et lupiiniseemneid tasub enne külvamist leotada - võiks öelda, et elementaarne, aga ilmselt oleks see mulle endale meelde tulnud alles siis, kui seemned juba mullas. Niisiis on see julgustustrükis, mis koostatud nii, et pisemagi aiahuvi korral saab seda lugeda ja noogutada: tuleb tuttav ette. Mis tähendab, et sekka tilkuv uus teadmine on kergem omandada - see kinnitab kanda juba teada oleva pinnale.
 

Trematon Castle Cornwallis - Barnemannide koduaed. Copyright: Barnemanns.

3. Kohvilauaalbumite (ilusad, ebapraktilised ja rasked) hulgast omandasin tänavu kuulsate briti aiakujundajate Isabel ja Julian Bannermani "Landscape of Dreams", kuhu nad on koondanud valiku - portfolio - oma grandioossematest ja teatraalsematest aedadest ja nende sünniloost. Raamatut on nimetatud kohustuslikuks kirjanduseks ja möödunud aasta üheks parimaks aiaraamatuks, mis on kindlasti paljuski õige, aga mind paneb muigama, et seda kinnitab raamatus omakorda veel Wales'i printsi eessõna, mille eesmärk on otsekui kinnitada nende staatust aiadisainerite hierarhias. Kuna olen pigem selliste inglise aiakujundusgurude nagu Dan Pearsoni või Tom Stuart-Smithi või Arne Maynardi fänn, on mul Barnemannide loomingu osas tegelikult vastuolulised tunded. Nende paljuski barokse meeleoluga lossiaedade loomise osaks on olnud ka meeletud ehitus- ja maastikukujundustööd, millel oma mõõtkavaga ei ole vähimatki kokkupuudet enda eluga. Samas on kokkupuutepunkte, mis suunavad selliseid raamatuid ostma ja nautima ka "lihtinimesi". Minu puhul mõistagi esteetika ehk silmailu, sest ma ei erine ilmselt neist, kes sellest raamatust ka õpivad - silmadega.

Metsiku segunemine kultiveerituga. Copyright: Barnemanns.

Barnemannide käekirja haaravam pool on formaalse ja mitteformaalse omavahel segamine, dekadentlikud jooned, mida nimetatakse ka kultiveeritud metsikuseks, eskapismiks ja kogu see julgus ning mõnu, mida nendest ettevõtmistest õhkab. Kultiveeritud metsikus on midagi, mis natuke on aimatav ka meie maa-aias. Mitte osava maastikukujunduse tõttu, vaid pigem jõudluse puudumise tõttu. Aga eks see on ka meelelaad. Nii et ideaalsel juhul oleks maa-aias praegused jooned mitte ära koristatud ja silutud, vaid pigem haljastusvalikute kaudu "toimetatud" ja võimendatud.  Metsikkus on, puudu on (osalt) niisiis veel julgus ja mõnu.

PS Üsna põhjalik ja loetav arvustus on Barnemannide albumile kirjutatud siin.