Kevad tormab


Aknalaua salatikastis lokkab salatisegu, mida ei raatsi isegi hästi süüa - põnevam on vaadata lehtede põimumist, väänlemist, värvivarjundeid ja vorme.
Tegelikult olid pühad vaevalt läbi ning kuusk alles ehituna toanurgas, kui kraamisin keldrist seemnekarbid välja ja asusin inventuuri tegema. Tühja sellest, et tegelik külviaeg jõuab kätte alles märtsis-aprillis. Väljas oli vahelduva hooga talv ja kevad, korralikku külma on seni olnud vaid korraks ja tihased hakkasid häält harjutama juba detsembris.


Uusaastalubadused kipuvad mul tühja minema nii nagu teistelgi. Seemneid sorteerides ja üksikuid ilmselgelt vanaks jäänud pakke minema visates ütlesin endale, et seemnete ostmisega ei tasu sel hooajal liialdada. Praeguseks olen ikkagi teinud neli seemnetellimust ning neile lisandusid veebruaris lillesibulad. Istikud - püsikud, põõsad ja nii edasi, tulevad millalgi aprillis.

Kui internetipoodide seemneahvatlustest mööda pääsedes kogemata poodi satud, on ahvatlused jälle platsis.


Täpne selle hooaja aiamaa plaan on veel jätkuvalt tegemata, sest maa-aed ja suvila-aed võiksid sel aastal mõlemad käigus olla. Maa-aia puhul tuleb aga arvestada sellega, et taimed peavad seal hakkama saama suuresti omaette. Eelmine, üsna tagasihoidlikuks jäänud hooaeg näitas, et igat sorti satikad on seal raevukamad kui suvilas - eriti oli see näha üsna raagu söödud marjapõõsastelt. Lillepeenardes pidasid pidu teod. Aiamaa muld on savine ja niiske, õuele satuvad kitsed ja küllap ka jänesed - keskkond, mis sobib ainult tugevatele või kavalatele. Räägime aedniku võtmisest.

Muude tellimuste kõrval vaimustavad mind ennast kõige rohkem seemned, mis tellisin otse Ameerikast. 8. jaanuari tellimus Baker Creek Heirloom Seedsilt jõudis kohale. Tegin ka teise tellimuse, esmajoones suvikõrvitsate ja kõrvitsatega. Originaaltellimus tuli teha pooleks, sest kui saadetise väärtus ületab 22 eurot, peab tolliga jagelema hakkama. Tellimata jäi üks ülimalt põnev roheliste ubade sort, sest juba müüja koduleht hoiatab, et roheliste ubade rahvusvahelise veoga võib probleeme tulla.

Ja nüüd tuleb veel vaid kõrvitsad päikeselisse paika kasvama panna.

Juba kohale jõudnud pakis on kõige põnevamad ka just kõrvitsad: 'Red kuri' (Blue kuri peaks jõudma kolm nädalat hiljem) ja 'Golden delicious'.

'Red Kuri' on hokkaido kõrvits, või oleks õigem öelda, selle lähedane sugulane. Väidetavalt kasvavad hokkaido kõrvitsad Eestis normaalselt ja mingeid täiendavaid võtteid ei vaja. Meenutuseks iseendale: avamaale on kõrvitsat mõtet istutada alles mai lõpus, kui õhutemperatuur on +15-18 kraadi ja mullatemperatuur on tõusnud 10 cm sügavusel vähemalt kümne kraadini. See tähendab, et ettekasvatust võiks siseruumes alustada 3-4 nädalat enne viimast külma. 

Tegelikult väga sarnane, pähklise maitsega 'Golden delicious' kannab täisnime Cucurbita maxima Duchesne ssp. maxima convar. hubbardiana Grebensc. Seegi kõrvits on väiksemapoolne või keskmise suurusega, oranž, vähevesine ja hästi säiliv sort. Wikipedia teab lisada veel, et Cucurbita maxima on pärit Lõuna-Ameerikast, pärinedes metsikust Cucurbita Andreana  liigist 4000 aastat tagasi.

Lisaks olid selles pakis mõned lilled ja kingituseks oli kaasa pandud pakike punase porgandi seemneid. Porgandikasvatuse plaane mul tõtt-öelda ei olnud, kuid nüüd tuleb vist ära proovida.

Kõrvits istutatakse avamaale, kui õhutemperatuur on +15+18°С, muld aga 10-12 cm sügavusel +10+12°С - suureviljalise ja kõvakoorelise kõrvitsa ning +12+13°С muskaatkõrvitsa puhul (s.o. umbes mai lõpus). ­
Kõrvits istutatakse avamaale, kui õhutemperatuur on +15+18°С, muld aga 10-12 cm sügavusel +10+12°С - suureviljalise ja kõvakoorelise kõrvitsa ning +12+13°С muskaatkõrvitsa puhul (s.o. umbes mai lõpus). ­
Kõrvitsakasvatuse üldstrateegia on mul selline, et need tuleb kasvama viia mõlemasse kohta. Eelmise suve lõpul selgus, et vahepeal üsna unustusse vajunud taimed maakodus olid ka sellele kitsal lapil enam-vähem hakkama saanud ja isegi kena saaki kasvatanud. Veel septembri lõpul sai ühel peol peenralt leitud suurest mahedamaitselisest suvikõrvitsast mõnusa toorsalati. 

Ilulillenduse puhul tuleb pooleliolevaid projekte jätkata. Lisaks otsustasin olla maa-kodu osas realistlikum ja suurte püsikupeenarde asemel lähevad sel hooajal esmalt katsetamisele niidusegud lilledega. Kui neist asja saab, siis võibki see olla lahendus olukorrale, kus silmailu tahaks, aga töötunde suurte istutusalade hooldamiseks napib. Usun, et mesilased on ka rõõmsamad.






Kommentaarid

Populaarsed postitused