Rõdu augustiga

Rõdul on augusti lõpp ning liiklust on jäänud vähemaks. Püsikute transiittsoon on suletud, suurem osa tomateid on rännanud tuppa aknalauale ja sealt komposti, mõned siiski veel tagasi rõdule. Välja veninud ja sitikate küüsi langenud lillepotid kressidega on likvideeritud. See on esimene aasta, kui rõdu näib olevat täielikult looduse meelevallas. Vihmast ja tuulest agressiivsemadki olid suve esimesel poolel lehetäid ja kapsaliblikad. Ma tahan rõduaia sellest hooajast mäletada küll neid värve ja varjude ja valguse vaheldumist, ja üksikute õhtute lõunamaist soojust, aga meelde tulevad ka tragikoomilised hetked prügikühvlile püütud kapsaussikestega, kes olid ennast tomatitaimedel tuppa smugeldanud ja end häirimatult paksuks sööma asunud. Kuna nad enda järelt koristada ei oska, ei saanud nad toas siiski elamisluba ning saatsin nad õue tagasi.
Täna tegin rõdul suurema koristusringi ning viskasin välja suvikõrvitsa. Saagiks jäi kolm kõrvitsat ning mitmed, mis kasvuperioodi alguses mädanema jõudsid minna. Kokkuvõttes kahtlen, kas järgmisel hooajal nii suurt taime siia enam tahan, sest pruuniks tõmbuvad lehed ja närbuvad õied, mis võtavad enda alla veerand rõdu, jätab rõdust korratu mulje.
Viskasin välja tomateid ja koondasin viimased potid rõdu kaugemasse nurka, kus neil on loodetavasti soojem ja valgem kui senises asukohas. Lugedes erinevate "potipõldnike" kogemusi tomatite väljas kasvatamisest, näib, et mul on sellegi poolest läinud üsna hästi. Taipasin soetada kobartomatid, sordi, mis mõeldudki õues kasvatamiseks. Ja ei suutnud taimi täiesti tappa ka neid ühest kohast teise tassides. Üks taimedest on hoo sisse saanud alles nüüd, augustis, ja venib kõrgustesse. 'Balcony Red' see ilmselt ei ole. Terve peotäis tomateid on alles rohelised, mis tähendab, et kui nädal-paar veel enam-vähem hilissuve annab, saavad needki ehk valmis.
Istun sel suvel vist teist korda rõdul lamamistoolis, mis taimede rohkuse tõttu mahtus siia viimati varakevadel. Päike on hakanud madalalt käima ja peidab end alõtšade taha, et siis veel tunniks, paariks, enne jalaka taha kadumist rõdule paista. Lauale on tekkinud suvelõpulilled: valged kanarbikulised koos lavendliga. Lihtne ja lõpuks ometi puhas.

Rõdu ja õue vahele ehitatud barjääri ilme on suvega kõige hoogsamalt muutunud - praktiliselt igal kuul on olnud oma vaade. See siin on taimekooslus number kolm, peale seda, kui kressitihnik likvideeritud sai. Pelargoonid ikkagi tagasi ja nipet-näpet veel lisaks.

Ma olen üsna kindel, et mesilased jäid oma menüüga sel suvel rahule. Kobarpea lõpetas õitsemise millalgi augusti alguses ning eile viisin ta viimaks suvilasse teiste, tumedaleheliste vahele, peenrasse, kuhu koonduvad tulevikus varju armastavad püsikud.

Midagi hingele. Suveõhtuid, kui õhk on soe ja võib veel vastu ööd küünlavalgel klaasi veini neelata on olnud tänavu olnud üksikud, kuid seda meeldejäävamad.

Saagu järgmise aasta rõduaiast, mis saab, aga konteineraianduses olen nüüd käe valgeks saanud. Ja paaril korral ikkagi ka kõhu täis.