Köögiviljasõdalane

Veel eelmisel suvel olin sisimas üsna kindel, et lilled - jah, aga köögiviljadega jändamine on liialt keeruline ja aeganõudev. Nüüd, kui peab tegelikult juba hooaega kokku tõmbama hakkama, võib öelda, et keeruline küll, ja aeganõudev veelgi enam - maikuise põua ajal oleks aiamaa kindlasti rohkem vett ja vähem umbrohtu vajanud. Aga mis sellest. Esimesed katsetused on tehtud. Otse vao vahelt patta pandud kartulid ja peenralt nopitud oad ja muidugi rõdutomatid, mida ma lakkamatult ühest kohast teise tassin, maitsevad üks parem kui teine. Kui ilm soosib, saab võibolla veel mõned kõrvitsalised peenraist lisaks. Taimevalik ei olnud liialt pretensioonikas ja annab jätkamiseks julgust juurde. Teengi siin juba järgmise aasta köögiviljakastide ja kasvulavade ehitamise plaane. Põhupalliaiandusest sunnin end esiotsa veel loobuma.

Igatahes, kui vähegi võimalik, peaks köögiviljadega ka järgmisel aastal jätkama. See on põhimõtteline küsimus. Kodanikuaktivism ja plakatitega protestimise aseaine. Sest ega suurt muud ei jää üle, kui augusti alguses toidupoodi minnes leiad riiulilt plastaluseile asetatud ja hoolega kiletatud porgandid (igal alusel kolm), 25 eurot kilo, mis on Eestisse imporditud...otse Lõuna-Aafrika Vabariigist!  Ärdagu tuldagu mulle seletama, et kliendid ootavad just nende porgandite hõrku, eripärast, ainulaadset ja nii edasi maitset. Sest Aafrika kaugemast otsast Eestisse porgandite vedamine on kohatu ja loll. Protestin selle vastu nii, et küünealused mullased. Ja imetlen samal ajal lehtpeetide punase-roheliseseguseid lehti, mis peenramaal viimastel nädalal mõnuga on edenenud.