Koduõue "High Line"

Pühapäevahommikune rammestus. Vaevalt paar tundi ärkvel oldud, kuid tahaks veel ühe uinaku teha. Keha nõuab puhkust, sest harjumatul kombel on kolm eelmist päeva kulunud aiatööle: rohimine ja mullatööd. Kui silmad võib tööde maht ära petta (paistab, et tehtud ei saanud miskit), siis kondid kinnitavad, et tööd on tehtud kõvasti.

Tegelikult oleks kohane lisada tänasele postitusele alapealkiri "One year later". On 2016. aasta august ja suur peenraehitus suvilaaias on ikka veel pooleli. Samas ei ole "ikka" ja "veel" öeldud väga noomival toonil. Eile viimast alale täispikkust andvat peenralauda paigaldades sain aru, et väike aianurga kohendamiseks ette võetud töö ületab hariliku peenra tegemiseks vajaliku töömahu mitmekordselt. Teeraja põhja süvendamine, piirete ehitamine ja peenraala läbi kaevamine ning kõrgendamine, milleks kulub lõpuks ära ilmselt kogu mullahunnik, mis alguses paistis üle jäävat. Kõik see selleks, et täiendada aeda mõne istikuga.

Aga veel enne kolmepäevast töölaagrit sattusin teisipäeval raamatupoodi. Revideerisin seal aiaraamatute nurka, kuid midagi eriti silma ei hakanud. Hea ongi, sest juunis ja juulis ostsin kokku kümme kilo raamatuid. Võibolla rohkemgi. Täpsustan: aiaraamatuid.


Üks tuttav raamatukaas vaatas siiski vastu - olin selle juba aasta eest veebipoest tellinud ja talvekuudel läbi töötanud. Midagi oli siiski teisiti. Lähemalt vaadates sain aru: raamat on ilmunud eesti keeles ja kannab nüüd nime "Moodne maastik püsikute ja kõrrelistega". Mõelda vaid, mu talvine töö oli hõlmanud ka raamatu tagaosa täitva taimetabeli täiendamist eestikeelsete  taimenimedega. Selgub, et kui ei oleks nõnda kärsitu olnud, oleks keegi teine selle töö mulle ära teinud! Jääb üle loota, et ise "töövihiku" täitmisest hakkas enamat külge, kui kellegi eeltööst mugavalt silmade üle libistamisest .

Peenralaudu kinnitades mõtlesin sellele raamatule edasi, kuna kogu tulevane püsikuala toetub tegelikult samale Oudolfi populariseeritavale mõtteviisile, mida Eesti aedades kuigivõrd ei ole märganud. Meil on kombeks jätkuvalt sagristesse heinamaadesse veidike pügatud ja piiratud maailmakorda lisada. Ilus hekk on joonlauaga sirgeks aetud hekk. Imetlen hekipühajate pühendumust, aga ise järele teha ei taha.

Päeva lõpuks oma kätetööle pilku heites ja pikka puidust peenrapiiret silmitsedes taipasin: see on minu kohalik "High Line". Kõrgemal muust aiaruumist. Põõsad, kõrred ja püsikud. Mesilaste restoran, kuhu miskipärast tükivad ka teod. Ega ma poleks seda isegi veel mõned aastad tagasi ilusaks pidanud. Mäletan, kuidas silmitsesin Londonis Thamesi lõunakaldal sügiseselt pruune peenraid, kus kasvasid millegipärast vaid heinatuustid - kõik nägi välja, nagu haljastustöödeks ei oleks raha jätkunud.  Alles tagantjärele taipasin, et jalutasin ringi ühel piirkonna kõige popimal haljasalal.

Nüüd aga, olles tundma õppinud selle lähenemise taga olevat maailmavaadet, tundub see lahendus minu silmale ilus. Kuigi kõnekäänd ütleb sel puhul diplomaatiliselt, et ilu on vaataja silmades, olukord Londoni haljasala ja tagasihoidliku suvilapeenraga meelde, et tegelikult on ilu vaataja peas. See on nüüd muidugi väide, mis on sügavam kui kõlab. Teadmised kui osa esteetilistest elamustest. See, mida ja kuidas me näeme, põhineb suurel määral ka sellele, mida me teame. Me treenime ja toidame oma nägemisoskust.

Eelmise aasta augustis istutatud rootsud on suvega kõvasti kosunud ja üksteisele lähemale liikunud. Varsti võib multšist loodetavasti loobuda. Samas ei ole taimed valdavalt veel nii suured, et üksteisega mulle nähtaval viisil konkureeriksid. Olen sellest peenranurgast siin küll juba puhmaid kõhnemaks lõiganud ja ma ei tea täpselt, mis toimub selle kooslusega maapinna all - juurestikus. Ilmselt muutub taimede vastastikune toime mulle arusaadavamaks aasta-paari pärast. Siis algab periood, kui tuleb taimi vajadusel liigutada, asendada, või otsustada, et kõik võib kulgeda loomulikku rada pidi.

Eelmise aasta istutusele lisasin mõned taimed suve esimesel poolel - seemnest kasvatatud siilkübaraid ja istikutena hangitud bergeeniad, jaapani enelast, kaose tekitamise mõttes ka mõned pukspuud, mis hetkel on nii tillukesed, et meenutavad eemalt pohla. Püsikuid siia hooaja lõpuks enam juurde ei lisa, kuid tellisin ära mõned kevadsibulad: mõned sordid botaanilisi tulpe ning kirgaslilli, mis ala veel enne püsikute taasilmumist varakevadel elavdada võiksid.

Sel aastal, kui tööle tagasi mineku kõrvalt jõuab, võiks teha esimesed istutused sel nädalal piirde saanud istutusalale. Juhul, kui aianduspoodides veel mõne vastuvõetava istiku leiab, sest nendest lahti saamist alustasid aiandusärid juba augusti alguses.