Põiked Taani aedadesse: II

Reisil jäi teele veel paar avalikku aeda. Kuigi neid oli arvult vähe, näen praegu tagasi vaadates, et valik sattus siiski olema mitmekesine. Vabaõhumuuseumi aiad tegelesid aia ja taimekasvatusega, võiks öelda, et isegi kultuuripärandi vaatenurgast. Aed number kolm on kunstiprojekt, mis hõlmab (ehk isegi veidi stereotüüpselt) kaasaja lääne linnade linnaaianduse põhiteemasid. Ja viimaks botaanikaaed, mis on kiirele jalutajale üks suur ja korrastatud, rahustav ja elamusi loov linnapark, aga botaanikasse või geeniteadusesse süvenejale võivad selle aiaga seotud mõtted kasvada elutööks.

 

Intersections

Sisselõiked (Intersections) on üks pisike avalik aed Kopenhaageni muuseumi tagahoovis. Aed rajati 2014. aastal linnalooduse näituse jaoks, kui kuraatorid taipasid, et kui juba kõik majasisesed tegevused ja ruumid linnalooduse näitusega siduda, siis miks mitte võtta näituse tegemisel appi ka muuseumi välialad. Aeda kutsuti kujundama ameerika kunstnik ja aiandusaktivist Barbara Cooper, kes püüdis esmalt paar kuud sisse elada Kopenhaageni linnalooduse eripäradesse ja asus siis aeda rajama. Ta asendas muuseumihoone sisehoovi murutühjuse erinevatel tasanditel asuva, väikesteks väliruumideks jaotatud pisikese aiaga. 

 

Aia keskel lookleb rada, seda ääristavad kahel pool peenrad. Kunstniku veebiküljelt leidsin selgituse, et Intersections räägib looduse ja kultuuri kokkupuutealast ning nende vahelistest „läbirääkimistest“. Tagantjärele oma üksikuid pilte uurides saan ideest nüüd muidugi paremini aru, kui kohapeal kõndides.

Kui muuseumikohvikust aeda avaneva ukse juures on kõik korrastatud ja kontrollitud, siis aia tagumises sopis on näha juba „looduslikku keskkonda“. Ruumimuutuse viib siiski läbi inimkäsi, mitte loodus, sest kultuurist loodusesse üleminek toimub kureeritult, taimevaliku kaudu: viljapuud, marjad ja viinamarjad aia alguses, mesilastele ja muudele tolmeldajatele istutatud püsikud ühes pisikese mesitaruga aia tagaosas. Aed on ühtaegu nii väike linnaoaas kui bioloogilise mitmekesisuse õpik.

 

Kiirel visiidil ei saanud sotti sellest, et aed on disainitud ka säästvaid lahendusi silmas pidades– kastmine põhineb katustelt koguneval vihmaveel. See on lääne suurlinnade linnaaianduses hetkel kuum sõna. 

Barbara Cooper räägib oma inspiratsiooniallikatest. Lisan selle siia heaga originaalkeeles, et mitte toortõlkega mõttele kurja teha: “Nature is always my place to begin. I am drawn to how forms respond to the stresses they withstand and the obstacles they confront. Starting with observations of specific phenomena, I abstract the parallels I find in processes as diverse as the surge of lava, the creep of a glacier, the flow of water, or the growth of a tree. My focus is on how a form records its growth process of evolving from one condition to another as it responds to its environment. This process of transformation, whether in the natural environment or in the realm of the cultural or the personal, is an essential aspect of life. It is the foundation upon which my work builds.” 

See, et vorm salvestab oma kasvuprotsessi - kõike, mida ta muutudes ja keskkonnaga suhestudes kogeb, on taimeriigi kontekstis jõuline mõte, aidates vaatata haigustest puretud või kuivusest suvelõpupruuniks tõmbunud lehti teise pilguga. Nii, et käsi kohe aiakääride või reha järele kobama ei hakka.  

Kopenhaageni Ülikooli botaanikaaed

Siia sattusin ma täiesti ootamatult - ja kuna aiad ei olnud sõidu põhieesmärk, siis tuli tekkinud vaba hetke jooksul aiast läbi rutata, saada üks äärmiselt pealispindne mulje ja tõotada endale, et järgmisel korral rahulikumalt: püüdsin kaamerasse vast kümme-kakskümmend taime, lugedes hiljem, et selles Taani suurimas  taimekollektsioonis on neid koguni 9000.  Kuigi kiirele läbiruttajale jääb silma eelkõige taimeilu, on see botaanikaaed loomulikult teaduskollektsioon, mida kasutatakse uurimistöös, õppetöös ja avalikkuse harimiseks.

Kuna seltskonnd koosnes aiandushuvilistest, võtsime kõige enam aega nende poolkaares peenarde jaoks. Igal sammul tuli tõdeda, et Kopenhaagen asub siiski oluliselt soojemas kliimavööndis ja mitmed peenraist leitud tundmatud õied olid pärit veelgi kuumematest paikadest - näiteks Californiast.