Maa-aed. Esimene peatükk
Neljandas ja viimases esimeses peatükis lähen oma aedadest kõige suuremasse - meie maa-aeda. Maakodu on mu elus vist juba lausa viisteist aastat, lisaks paar ammust lapsepõlvesuve, kus selsamal kohal oli veel hoopis teine pererahvas, siin aastakümneid elanud vanapaar, nende paar lehma ja koer.
Palju aastaid hiljem sai see meie maakoduks. Kunagisest loomadega ja aiamaaga majapidamisest oli saanud loodusega kokku sulav tühi maamaja tühjenevas Lõuna-Eesti maapiirkonnas. Taluõue ümbritsesid aasta-aastalt järjest kõrgemaks kasvava võsaga põllu- ja karjamaad. Mäletan, et iga kord, kui maale jõudsin, tundsin, et jõudu jääb väheks, alusta päeva kust tahes. Tõmbad ühest kohast takjad üles, kasvab teine koht samal ajal naati ja nõgesesse. Kõrvalhooned lagunesid ja maja oli täis kraami, mida ei olnud enam vaja. Vanast taluaiast olid alles jäänud peamiselt laanesõnajalad ja hoolitsuseta elanud ilu- ja marjapõõsad. Raske oli selles kõiges näha perspektiivi, kui mujal oli vaja teha samal ajal veel väga palju asju.
Oi muidugi - lisaks kõrvalhoonete putitamisele sai õueski nende aastatega tehtud otsatult tööd. Kes kaevas peenraid, kes pügas õunapuusid või istutas uusi, kes spetsialiseerus pajuvõsa kontrolli all hoidmisele ja kes jaanipäevaks lõkkeaseme lahti niitmisele. Tasapisi vahetusid peamised aiatööriistad - trimmer + muruniiduk trimmeri + aiatraktori vastu, sest muidu kippus niitmistöödele kuluma kogu maal oldud aeg. Sellest hoolimata oli kõik kogu aeg üle kasvanud ja üht suvekuud eristas teisest vaid see, kas parajasti hammustasid sääsed või parmud ning kas rohkem lendas ringi herilasi või vapsikuid.
Ja siis saabus üks aastavahetus, kui oleksime peaaegu oma vastvalminud sauna maha põletanud. See varakevadine pilt on pealtnäha üks trööstitumaid - läbi võsa paistab sauna karkass, millele ajutiselt katuseks eterniidiplaadid peale laotud. Tegelikult on see aga üks lootusrikkamaid pilte, sest praegusest ajahetkest tagasi vaadates tähistab see pöördepunkti ja uue ajastu algust. See on selle Rogersi innovatsioonikurvi tõusupunkt, kus lõputu mäest üles rassimine ennast ära tasuma hakkab. Alates sellest ajast oleme saanud omale peale aastaid kestnud ehitustöid täiesti elatava maakodu. Põlenud saun tähistab sedagi, et ka aed hakkab sellest ajast peale aeglaselt, ent järjepidevalt muutuma - ühel hetkel ei tähistanud kõik see enam ülejõu käivat võsa.
Kui uue välislaudise ja värvi saanud elumaja näol tekkis kogu aiale ilmet andev fookuspunkt, jõudsin oma vaimus vist esimest korda selleni, et kergete suvelilledele ja aiast rohu seest välja ilmunud vana aia pärandile lisaks tundus olevat sobilik istutada midagi uut - isegi, kui suurt generaalplaani veel ei ole. Esimesteks said lihtsalt mõned põõsasmaranad. Kuue põõsa puukoolist väljavalimisest ja neile sobiva kasvukoha leidmisest sai õieti mu esimene õpipoisitöö: nende paari ruutmeetri maapinna läbi kaevamine ning tekstiili ja kruusamultšiga katmine andis aimu, kui suur töö veel ees võib oodata.
Aasta hiljem oli hea näha, et kõik põõsad olid talve üle elanud. Ostetud sai kahte eri sorti põõsasmaranaid. Kuigi istikud olid ostmisel olnud ühekõrgused ja müügiinfo ütles, et nende kasv saab olema võrdne, selgus, et nii see siiski ei ole. Aga mingi ähmane sisetunne oli sundinud need pikemaks veninud põõsad kohe alguses tahapoole istutama. Mõtlen tagantjärele, et ilmselt andis sõnastamata jäänud vihje niipidi toimimiseks mingi väike võrakuju erinevus.
Maa-aias saab algaja aednik lõputute õppetundide osaliseks. Linna naabritädilt saadud kaeralilled jäid hajameelsusest talveks mulda ja järgmisel kevadel neid muidugi enam ei olnud. Sügisel maha pandud tulbid, nartsissid ja muud sibullilled sattusid suuremalt jaolt vesirottidele söögiks, sest kuskilt jäi pääs peenrasse vabaks. Noored õunapuud pidid hoolimata kaitsevõrkudest ning muudest tüvede kaitsmise võtetest võitlema talvisel ajal omal käel kitsede, hiirte ja kõigi muude aeda jalutajatega. Kõik puud ei olegi vastu pidanud. Tasapisi ilmusid õuele esimesed köögiviljapeenrad - vist puhta ime läbi on need senini pääsenud metssigadest, kes eelmisel sügisel olid pool murukamarat segamini pööranud. Mulle meenub nüüd, et selle aia metsikutel aegadel oli siin-seal kasvanud käpalisi, mis õuelt tasapisi küll taandusid. Aga kuna aia äärealadel on nad alles, siis äkki olid nende jälgi ka õue keskel ja meelitasid sead õuele?
On inimlik tunda rahulolu metsiku kodustamisest, aga aednikul on oluline sõbraks saada ka kõige sellega, mis ei ole ei peenar, ei taimekollektsioon ega toiduvalmistamise tooraine, vaid kõigega, mis lihtsalt on. Tiirud koduümbruses näitasid, et selles, mida esimese hooga oli lihtsam "võsana" vaadata, on tegelikult peidus tohutu kirjusus. Tundsin vastupandamatut vajadust see kirjusus kokku korjata ja vanasse kohvikannu vaatamiseks välja panna. Aga tänu sellistele lillekorjamise ringidele vaatan nüüd ka niitmata ja trimmerdamata alasid rahuliku pilguga: ka kõik see on meie aed.
Maamaja aeda saabki hakata mõttega rajama vist alles siis, kui oled ümbruse omaks võtnud ja suudad näha seal rütme ja mustreid, põnevust ja ilu.
Ja mõnegi aiapiirkonnaga näen nüüd, et tegelikult ei olegi vaja tormata seda täiendama ja ümber tegema - need on juba valmis.
Loodetavasti on ees ootavad sügisesemad ja talvisemad kuud nüüd viimaks see aeg, kui lepime kokku, kus saavad aias olema lõkkeasemed, terrassid ja muu seesugune - muidu potsatavad terrassid sinna, kuhu terrassiehitusentusiastid on käega viibanud: "siia saagu plats lauale ja kuuele toolile". Need kipuvad olema täpselt needsamad kohad, kus taimeentusiastid on erineva tekstuuri ja suurusega lehetedega põõsad ja rohttaimed viimaks ometi viinud konditsiooni (ja kompositsiooni), mida on silmaga ilus vaadata. Kui suur eskiis valmis, saan rahulikult edasi mõelda taimedele. Kõrvalhoonete taha on tekkimas aed-mets, mis on hoopis teistsugune kooslus kui eesaeda tekkiv aiamaa. Majast kaugemal asub jälle kolmas täiesti iselaadne keskkond - need heinamaalikumad alad saab põimida nende paljude asjadega, mida olen ammu kasvama panna tahtnud. Suur kiusatus oleks ühte kaugemasse aianurka luua ka rodoaed, aga tuleb vist süda kõvaks teha ja meeles pidada, et liiga nõudlike aiaaladega, mille jaoks ei ole tegelikult piisavalt aega, kasvab kõik peagi jälle üle pea.
Palju aastaid hiljem sai see meie maakoduks. Kunagisest loomadega ja aiamaaga majapidamisest oli saanud loodusega kokku sulav tühi maamaja tühjenevas Lõuna-Eesti maapiirkonnas. Taluõue ümbritsesid aasta-aastalt järjest kõrgemaks kasvava võsaga põllu- ja karjamaad. Mäletan, et iga kord, kui maale jõudsin, tundsin, et jõudu jääb väheks, alusta päeva kust tahes. Tõmbad ühest kohast takjad üles, kasvab teine koht samal ajal naati ja nõgesesse. Kõrvalhooned lagunesid ja maja oli täis kraami, mida ei olnud enam vaja. Vanast taluaiast olid alles jäänud peamiselt laanesõnajalad ja hoolitsuseta elanud ilu- ja marjapõõsad. Raske oli selles kõiges näha perspektiivi, kui mujal oli vaja teha samal ajal veel väga palju asju.
Oi muidugi - lisaks kõrvalhoonete putitamisele sai õueski nende aastatega tehtud otsatult tööd. Kes kaevas peenraid, kes pügas õunapuusid või istutas uusi, kes spetsialiseerus pajuvõsa kontrolli all hoidmisele ja kes jaanipäevaks lõkkeaseme lahti niitmisele. Tasapisi vahetusid peamised aiatööriistad - trimmer + muruniiduk trimmeri + aiatraktori vastu, sest muidu kippus niitmistöödele kuluma kogu maal oldud aeg. Sellest hoolimata oli kõik kogu aeg üle kasvanud ja üht suvekuud eristas teisest vaid see, kas parajasti hammustasid sääsed või parmud ning kas rohkem lendas ringi herilasi või vapsikuid.
Ja siis saabus üks aastavahetus, kui oleksime peaaegu oma vastvalminud sauna maha põletanud. See varakevadine pilt on pealtnäha üks trööstitumaid - läbi võsa paistab sauna karkass, millele ajutiselt katuseks eterniidiplaadid peale laotud. Tegelikult on see aga üks lootusrikkamaid pilte, sest praegusest ajahetkest tagasi vaadates tähistab see pöördepunkti ja uue ajastu algust. See on selle Rogersi innovatsioonikurvi tõusupunkt, kus lõputu mäest üles rassimine ennast ära tasuma hakkab. Alates sellest ajast oleme saanud omale peale aastaid kestnud ehitustöid täiesti elatava maakodu. Põlenud saun tähistab sedagi, et ka aed hakkab sellest ajast peale aeglaselt, ent järjepidevalt muutuma - ühel hetkel ei tähistanud kõik see enam ülejõu käivat võsa.
Kui uue välislaudise ja värvi saanud elumaja näol tekkis kogu aiale ilmet andev fookuspunkt, jõudsin oma vaimus vist esimest korda selleni, et kergete suvelilledele ja aiast rohu seest välja ilmunud vana aia pärandile lisaks tundus olevat sobilik istutada midagi uut - isegi, kui suurt generaalplaani veel ei ole. Esimesteks said lihtsalt mõned põõsasmaranad. Kuue põõsa puukoolist väljavalimisest ja neile sobiva kasvukoha leidmisest sai õieti mu esimene õpipoisitöö: nende paari ruutmeetri maapinna läbi kaevamine ning tekstiili ja kruusamultšiga katmine andis aimu, kui suur töö veel ees võib oodata.
Aasta hiljem oli hea näha, et kõik põõsad olid talve üle elanud. Ostetud sai kahte eri sorti põõsasmaranaid. Kuigi istikud olid ostmisel olnud ühekõrgused ja müügiinfo ütles, et nende kasv saab olema võrdne, selgus, et nii see siiski ei ole. Aga mingi ähmane sisetunne oli sundinud need pikemaks veninud põõsad kohe alguses tahapoole istutama. Mõtlen tagantjärele, et ilmselt andis sõnastamata jäänud vihje niipidi toimimiseks mingi väike võrakuju erinevus.
Maa-aias saab algaja aednik lõputute õppetundide osaliseks. Linna naabritädilt saadud kaeralilled jäid hajameelsusest talveks mulda ja järgmisel kevadel neid muidugi enam ei olnud. Sügisel maha pandud tulbid, nartsissid ja muud sibullilled sattusid suuremalt jaolt vesirottidele söögiks, sest kuskilt jäi pääs peenrasse vabaks. Noored õunapuud pidid hoolimata kaitsevõrkudest ning muudest tüvede kaitsmise võtetest võitlema talvisel ajal omal käel kitsede, hiirte ja kõigi muude aeda jalutajatega. Kõik puud ei olegi vastu pidanud. Tasapisi ilmusid õuele esimesed köögiviljapeenrad - vist puhta ime läbi on need senini pääsenud metssigadest, kes eelmisel sügisel olid pool murukamarat segamini pööranud. Mulle meenub nüüd, et selle aia metsikutel aegadel oli siin-seal kasvanud käpalisi, mis õuelt tasapisi küll taandusid. Aga kuna aia äärealadel on nad alles, siis äkki olid nende jälgi ka õue keskel ja meelitasid sead õuele?
On inimlik tunda rahulolu metsiku kodustamisest, aga aednikul on oluline sõbraks saada ka kõige sellega, mis ei ole ei peenar, ei taimekollektsioon ega toiduvalmistamise tooraine, vaid kõigega, mis lihtsalt on. Tiirud koduümbruses näitasid, et selles, mida esimese hooga oli lihtsam "võsana" vaadata, on tegelikult peidus tohutu kirjusus. Tundsin vastupandamatut vajadust see kirjusus kokku korjata ja vanasse kohvikannu vaatamiseks välja panna. Aga tänu sellistele lillekorjamise ringidele vaatan nüüd ka niitmata ja trimmerdamata alasid rahuliku pilguga: ka kõik see on meie aed.
Maamaja aeda saabki hakata mõttega rajama vist alles siis, kui oled ümbruse omaks võtnud ja suudad näha seal rütme ja mustreid, põnevust ja ilu.
Ja mõnegi aiapiirkonnaga näen nüüd, et tegelikult ei olegi vaja tormata seda täiendama ja ümber tegema - need on juba valmis.
Loodetavasti on ees ootavad sügisesemad ja talvisemad kuud nüüd viimaks see aeg, kui lepime kokku, kus saavad aias olema lõkkeasemed, terrassid ja muu seesugune - muidu potsatavad terrassid sinna, kuhu terrassiehitusentusiastid on käega viibanud: "siia saagu plats lauale ja kuuele toolile". Need kipuvad olema täpselt needsamad kohad, kus taimeentusiastid on erineva tekstuuri ja suurusega lehetedega põõsad ja rohttaimed viimaks ometi viinud konditsiooni (ja kompositsiooni), mida on silmaga ilus vaadata. Kui suur eskiis valmis, saan rahulikult edasi mõelda taimedele. Kõrvalhoonete taha on tekkimas aed-mets, mis on hoopis teistsugune kooslus kui eesaeda tekkiv aiamaa. Majast kaugemal asub jälle kolmas täiesti iselaadne keskkond - need heinamaalikumad alad saab põimida nende paljude asjadega, mida olen ammu kasvama panna tahtnud. Suur kiusatus oleks ühte kaugemasse aianurka luua ka rodoaed, aga tuleb vist süda kõvaks teha ja meeles pidada, et liiga nõudlike aiaaladega, mille jaoks ei ole tegelikult piisavalt aega, kasvab kõik peagi jälle üle pea.
Kommentaarid
Postita kommentaar