Ajasibulad

Suvi hakkab sügiseks muutuma. Sügis on aias see aastaaeg, milles on ühtaegu nii lõpp kui algus. Sellest saab kõige paremini aru muidugi siis, kui näpud mulda pista. Ma ei mäleta, kes oli see aia-kirjanik, aga ta ütles midagi sellist, et aednik peab küll hoolega tähelepanu pöörama aia ruumilisele poolele, aga see, mis pakub suurimat rõõmu, on aias just ajaline mõõde.

Tõepoolest - aia keskmes on pigem aeg kui ruum. Kord kulgeb aeg aias märkamatult ja aeglaselt, kord toimuvad muutused ülehelikiirusel, ja vahel on ühes ajas ühtaegu peidus teine, eesootav.

Esmalt tuli asuda rõduaeda koomale tõmbama ning välja valida need taimed, mis rõdult tulevase elu lootuses suvilaaia lillepeenrasse kolida saavad. Suvilasse rändas paar potti kuumaasikaid, hostad, üks helmikpööris ja salvei. Ühte peenraserva kolis suure puu alt pikast reast seltsiks ka üks kukeharjapuhmas.

Kiviserva uuendamisega ei ole praegu kiiret - kas kaotada see kogunisti või kaotada ainult selle ajutine loomus - selles on küsimus.



Seda, et sügises on peidus ka kevad, tunneb kõige vahetumalt lillesibulaid valides ja mulda pistes. Nende hankimine ja maha panemine tõmbab ühe aiaaasta-ringi otsad kokku ja valmistab ette uue. Vahepeal tuleb küll talv, mil kõik hetkeks otsekui peatub. Aga see on nagu "kandev paus" muusikateose ühe osa lõpus, mis hoiab alal sügise jooksul tekkinud uue kevade ootuse pinget.


Hankisin paari päeva jooksul kevadlillede sibulaid. Saab kevadel näha, mis neist üleüldse kasvama läks. Kuigi sibullillede puhul lohutatakse alati, et nendega saab hakkama ka kõige algajam aednik, pean oma silmaga nägema, kas see kehtib kõigi kokku kahmatud sibulate kohta, sealhulgas toidupoodide tagasihoidlikud hulgimüügisibulad ja aianduskeskuse veidi peenutsevamad valikud. Toidupoetulpide sibulapakile oli kirjutatud Tulip "Colorado". Need läksid peenrasse seal juba varem pesitsevate nimetuks jääda soovivate tulbisortide  juurde. 

Rõduaiast peenrale kolinud püsikute vahele peitsin veel tulbisibulaid -  lihtne pastelselt lilla, veidi lavendlit meenutav ja kõrgekasvuline (50 cm) "Alibi", mis peaks õitsema kevade keskel, tulpide kõrghooajal. Ja viimaks läksid esimeses ringis peenrasse ka romantilised lõhe- või virsikuroosad tulbid "Marianne".

Ülejäänud sibulapakkide puhul tuleb teha karmid otsused: millised neist lähevad pottidesse rõduaia kevadet ootama ja millised mahuvad suvilapeenraisse. Krookustele, püvililledele ja laugule ’Purple sensation’ terendab lillepeenar. 

Rõduaed jääb ootama täiesti uutmoodi kevadet. Eelmistel suvedel on istutuskordi olnud poolteist: suvelilled segamini söödavate taimedega ning sügisel neile lisaks või asemele mõned krüsanteemid. Järgmisel aastal tahan ära proovida varakevade rõdule toomise. Konteineristutusse peaksid hästi suhtuma hüatsindid (’Jan Bos’ ja ’Carnegie’). Kindlasti peavad mõnda potti minema ka tulbid. Peamiselt said need valged ja lillad: ’Negrita’ ja ’Negrita Double’, ’Global Desire’ja ’Inzell’. Tõin koju ka paar klassikut: ’Queen of Night’ (üks tumedamaõielisi tulbisorte, kui mitte kõige tumedam) ja viimaks juba 1875 aastal registreeritud Tulipa Turkestanica, mis kasvab looduslikult Kasahstanis ja naabermaades.

Tasapisi hakkab meenuma, et tulbid on ühed mu lemmiklilled - ilmselt tuleb sibulavaru veelgi täiendada!


Kommentaarid

Populaarsed postitused