Suur vihm

Neljapäeval paariks tunniks suvilasse põgenemine tundus olevat kahtlane plaan. Hommikul ladistas vihma sadada ja ilmakaart kinnitas, et sajab kogu päeva. See tähendaks läbi ligunenud riideid. 

Võtsin sõidu siiski ette, et mõned juba aprilli lõpus aknalaualt rõdule kolinud siilkübarad oma plaanitud kasvukohale jõuaksid. Nad kasvatavad sel aastal vaid lehti ja seega pole põhjust neid pikemalt rõdul hoida - pealegi on seal ruumi vaja teistele. 

Kui rongist väljusin, oli vihm järele jäänud. Linnud laulsid. Õhk oli võrratust lõhnast küllastunud. Põuanädalatel ei olnud seda kordagi tundnud. Maale sõitmine oli niisiis ikkagi õige valik. Mets lõhnas rohu, lehtede ja vihma järele, aias lisanduvad sellele veel kohalikud lõhnad. Sirelid on ära õitsenud, aga ebajasmiinid ning pojengid on just praegu täies õies. 

Inimene mäletab ka nina abil. Lõhnad aitavad ellu äratada mälestusi, mida sõnade kaudu ei pruugigi mäletada. Sooja suvise ja vihmase aedlinna lõhn on pärit lapsepõlvest. Muude asjadega tegeledes kippus see vahepeal ära ununema, hea, et see nüüd tagasi on.

Jõudsin lillepotid vaevu peenra juurde tassida, kui sadu uuesti algas. Istutustöö tegin juba üha tugevnevas vihmas. Kuna õues oli sellegipoolest mõnus, ei raatsinud ma tuppa taanduda ja vedasin paduvihmas jalust ära paarkümmend pangetäit rasket ja märga savimulda. Tegin tiiru aias, vähendasin siin-seal pisut umbrohtu, sest pehmest pinnasest on üleliigseid taimi hea kätte saada. Kahest värskelt istutatud elulõngast oli üks siiski põdema hakanud. Kasvab küll, aga on kuidagi kurva olekuga.  Siniseõieline 'Multi blue' paistab aga olevat kohanenud ning avab järk-järgult uusi õisi. 

 

Vihmased pojengid, ebajasmiinid ja elulõngad on vastupandamatult isuäratavad. Vähemalt sama isuäratavad kui puudele ilmunud pisikesed õunad. Tänavu tuleb õunaaasta. 

Kevadine õierikkus on aias praeguseks asendunud lopsaka rohelusega. Ma ei ole eraldi tähelepanu pööranud sellele, et ka juunis midagi õitseks. Eelmisel aastal istutatud päevaliiliad kohanevad ilmselt uue kasvukohaga ja ei ole õitsema läinud - õiepungadest ei ole märkigi. Huvitav, kas suve jooksul midagi muutub? Naaberaedade vanad päevaliiliad õitsevad juba mai lõpust. 

Eksperiment pukspuudega jätkub samuti. Esimesed paar nädalat põuas ja nüüd vähemalt nädalake vihmas on möödas, kuid see on liiga lühike aeg, et näha, kas kasvukoht neile sobib. Laugud jõudsid ära õitseda nii, et sain õitsemisel ainult sabast kinni. Sellegipoolest jõudsin näha, et kasvukoht heki ääres on õnnestunud - nad moodustavad kõrgete ja jõulistena taustal oleva hekiga kauni koosluse. Laugud võiksid sellele peenraosale tooniandjaks jääda. Homme plaanin minna ja neile nende uusi naabreid tutvustada. Esimesed naabrid saavad olema madalad pinnakattetaimed Campanula poscharskyana 'Stella'  ning Alchemilla erythropoda ehk punaraag-kortsleht. Vähemalt viimane peaks olema kasvatamiseks üsna lollikindel. Kellukast seda veel ei tea, sest võimalik, et ta asub järgnevatel aastatel pinnast pidi laiali roomama. Vastupidavad ja mulla suhtes üsna leplikud on mõlemad.