Jaanieelne rõduaed
Aprilli keskel, kui esimesed soojad päikeselised tunnid ahvatlesid mind külvamistöödega rõdule kolima, nägi see tühi välja. Mitte kõledalt, vaid mõnusalt, loovalt ja paljulubavalt. Mitu kuud, kus ilm on soe ja asjad kasvavad!
Mul ei olnud tegelikult täpset eesootava hooaja plaani, sest möödunusduvine püsikukasti mõte küll meeles, aga mitte otsatult inspireeriv. Kaasaegne, modernne, korrastatud, nappide valitud taimedega. Pealegi olin vahepeal hoopis teisest ooperist riiuli juurde muretsenud, mida tollesse korrastatud maailma sulatada polnuks põhjust.
Kohe on jaanipäev, nii et hea aeg eelnenud kuud korraga kokku võtta.
Esmalt hakkasin rõdul vähehaaval karastama toas aknalaudadel võrsuvaid istikuid. Kauaks neid õue jätta ei söandanud, sest rõdule puhub tuul, mis varakevadeti on valdavalt jahe.
Mais muutus rõdu tõeliseks transiitkeskuseks, kuna väikestes pottides ja kassettis kasvanud taimed vajasid jätkuvalt ümber istutamist ja mõned külvid ka pikeerimist. Kuigi enda arvates olin pool aknalauda siilkübaraid täis külvanud, sain neist lõppkokkuvõttes vaid viis potti. Samas on õige hetk resümeerida, et need on ühed aknalaual paremini õnnestunud külvidest, sest ka täna, mil viimased potid maale viisin, näevad istikud jätkuvalt terved ja head välja.
Otse rõdule lilli valides ja potti torgates hakkas rõdu selle aasta saatus selgeks saama. Külvatud lilled - valdavalt kressid, saialilled ja lillherned - on klassikaline köögiviljaaia kraam. Ja nüüd võib öelda, et köögiviljaaiaks rõdu sel suvel muutubki.

Suvikõrvitsa ('Tondo di Piacenza') laiumist oli alguses uhke vaadata - pappkastist ehitatud potti saanud kolm taime olid soojast ilmast ja ohtrast veest suures vaimustuses ning kasvassid aiamaale saanud suvikõrvitsaist kordi kiiremini. Samas olin mures - lehed aina paisusid, aga ööpäeva keskmine temperatuur ei olnud külmade ööde tõttu veel piisav selleks, et tõsiseltvõetavast köögiviljasaagist unistama hakata. Ilm on piisavalt soojaks muutumas alles nüüd. Lugesin eile lehtede vahelt kokku juba esimesed viis suvikõrvitsanupukest. Lehed on taimedel praeguseks ajaks räsida saanud - lisaks rahele on neid ilmselt rünnanud ka kahjurid ja võibolla veel midagi. Ei ole taimehaiguste käsiraamatut veel tudeerinud, sest esialgu on kõrvits jätkuvalt elujõuline ja tugev.

Vahva on muidugi vaadata, et kõige agaramad taimed on viljumas ja esimeste tomatiteni on jäänud loetud päevad. Kasvuhoonet tahaksin. Aga see tähendaks kogu elu ümber korraldamist, sest linnas selle jaoks pinda ei ole.
Üks mõte, mis mulle just praegu, kirjutades pähe turgatas, ja kohe kirja saab pandud, on küsimus vihmaussikompostist tehtud väetisest. Nimelt olen seda ikka nädala-kahe tagant kastmisveele lisanud ning tundub, et see on ikkagi kange kraam. Lihtsalt ohtra vee ja päikese arvele kresside ja saialillede silmatorkavat lopsakust ei kirjutaks - pealegi aiman, et nad on väga hoogsalt kasvatanud lehti ja ehk veidi vähem hoolsalt õisi. Sisuliselt oleks need taimed nagu kompostihunnikusse istutatud. Oleks õppe-eesmärgil pidanud poti või paar väetiseta jätma, sest nüüd võib vaid oletada.

Laupäeval käsin ostlemas ja köögiviljaaed on taas transiitreisijaid täis: hostad, raudrohud, kortslehed, kobarpead, kukeharjad ja kellukad. Siin ei ole enam sõna otseses mõttes võimalik ei istuda ega astuda. Esimene peotäis potte on juba edasi rännanud, kuid astrite kassetist potti istutamiseks vaba pinda veel ei olnud.
Tegelikult leiab sellest džunglist lisaks kressidele ja saialilledele veel veidi lilli, kuid esialgu varjavad nad end teiste vahel rohetades. Õitsemisaeg algab juulis.
Kommentaarid
Postita kommentaar