Kooskogemuslik

Olgugi, et lubasin talvel palju ja mõnuga aiaraamatuid lugeda, olen nende suhtes tegelikult sageli ka kriitiline.  Neelad õhinal ühe lehekülje teise järel, kuni järsku taipad, et tekstides kipub maad võtma õpetlik toon selle kohta, kuidas ja mida aias teha tuleks. Õpetuse lõppeesmärgiks on aidata lugejal luua korrastatud tervik: õige aiastiili, taimevaliku ja struktuurielementide kooskõlas sündinud täiuslik aed, kus on paigas vorm ja värv, kuju ja disain. Kujundusraamatute keskmes on aia esteetika, ehk siis kõik, mis silmaga haaratav. 


Kui midagi vaatame, sõltub see, mida me enda arvates näeme, sellest, mida me oleme õppinud. Vaatad aeda ja vaadet varjutavad (või teravadavad) kõik need teadmised ja faktipudemed, mis aiaraamatutest või ajakirjadest aja jooksul külge on jäänud. Võrdled nähtavat reaalsust loetuga ja kohandad esimest teisega. Kui aega vähem, siis on see pelgalt mõttemäng, kui aega ja jõudu jagub, siis lööd labida maasse või käärid püsikupuhmasse ja annad ümbritsevale raamatuist inspireeritud vormi.

Aiaraamatud on esmajoones aga vaid pilgu katekismus ja värvipalettide usk, mis kirjeldab aeda läbi pilkude ja värvide. Aiaraamatutes koolitatud silm leiab kaosest üles inglise värviküllase aiastiili, vahemerelise pastelsuse, urbanistliku monokroonsuse või nende puudumise. Aed - see tähendab lugenud aiahuvilise jaoks oskuslikult rajatud vaateid ja vaateid raamivaid värve.

Jah, just.

RHSi aiakujunduse entsoklüpeedia kirjutab koguni nii: värve peetakse võimsaks aiakujunduse vahendiks, mis mõjutab meie meeli ja seda, kuidas me ümbritsevale keskkonnale reageerime.

Mõjutab meie meeli? 

Mul ei ole midagi roosiroosa, tulbipunase, rododendronioranži ja õlekollase vastu. Mitte kõigevähematki! Aga kas see, et me aia nägemist muudest aiaga seotud kogemustest kesksemaks peame, pole mitte aiakujundusraamatute - ühe kindla žanri - poolt lahkesti pakutud ...ummiktee?  



Sest lisaks nägemisele kogeb aednik aeda ka lõhnade, helide, puudutuste ja isegi maitsete kaudu. Aed on ühendatud meelte loodud sünesteetiline kogemus: karjuvalt kirkad värvid, kirsimagus puudutus keelel, müntide torkiv lõhn, päikese kuldne soojus.

Meelte kooskogemused.

Suuremalt jaolt puuduvad nende kogemuste kirjeldamiseks sõnad, ja nii me sõnastamegi eelkõige nähtavat ja räägime selle kõige olulisemaks. Elame ju nägemisest küllastatud kultuuris.

Aeda minnes unustab aednik sõnad. Tõmbab ninna aialõhna, mis kinnitab, et ta on aias ja mitte enam toas. Võtab töökindad käest ja tõstab paljakäsi komposti peenrale. Kaevab kätega augu ja tõstab potist välja lõhnava istiku. Veeretab raske kivi kaugemale ja märkab, et linnud on vaikinud, aga selja taga olevast peenrast kostab endiselt putukate sumin.

Ja ükskõik, kas oled omaenese kätega aastakümnete jooksul loodud aias või värske linnakorteri rõdul lillepottide vahel - meelte kooskogemus mõjutab ka mälu, transportides sind teise aega ja kohta. Mitte isegi tingimata aeda, vaid mõnda kohta, kus oled kogenud sarnast meeleolu, või väga võimalik, et meelerahu.