Aiapäevik: maa-aed

Sajab selle talve esimest lund ja nüüd on aeg aiapäevikusse hooajast täiendusi teha. Liigun ajas tagasi  kuni jaanipäevani, sest just siis, kuni juuli teise kolmandikuni, toimus suurem ettevõtmine: maakodu akendealuse istutusala rajamine. See on see ala, mille kaevamisega eelmisel aastal juba alustasin, kuid üksinda telliste mullast välja kangutamine võttis aega ja sügis tuli enne kätte. Talvele läks ala vastu siit-sealt songituna, vait tulevast piiri tähistas kena kahe labidalehe laiune kraavike. Kõrvalisele pilgule oli mullas sama palju telliseid kui enne, ainult minu õlad teadsid, et ära veetud kärutäisi oli olnud palju. Tänavu mais-juunis tulid ala korrastamisele appi talgulised ja nii oli juuni lõpuks peenar valmis uue mulla saabumiseks.

Kui ma lõpuks maale jõudsin, oli muld juba laiali veetud. Peenar pidi minu peas küll kolmandiku võrra suurem olema, aga hoidsin selle enda teada, et tööd teistele või endale mitte juurde teha ja istikutesse täiendavalt kogemata tuhandet eurot investeerida. Või täpsustagem: avastada, et investeerida tuleks tuhat, mis tähendab, et plaan jääb realiseerimata.

Olin töötanud taimede nimekirjaga ja korrastasin need kalendri kujule. Olin sellega juba aiakoolis kätt harjutanud ja järele kontrollides leidsin, et Kingsbury-Oudolf kasutavad seda oma uut istutusmeetodid propageerivas raamatus ka ise.  Tabel sellest mis millal õitseb, millel pole aga isegi mitte leheilu, annab vähemalt mulle hea lähtekoha mõtlemiseks, mis on tervikust puudu. Püsikuarmastaja taimetabelis on õitsemisajad kaldu suve teise poole suunas ja silmaga nähtav paus tekkis siis, kui kevadised sibulad on õitsemise lõpetanud ja mille üha kolletuvad lehed on aeg hoogu koguvate taimede varju jätta.

Töö on veel pooleli, aga tabeli strateegilisemad taimed rändasid Eesti taimeäridest juuli kolmandaks nädalaks kohale ja said maha istutatud. Pole parim aeg, ma tean. Aga just sel nädalal oli Pidu. Arvan, et istusin poolteist päeva peenras sajakonna pidulise silma all, mis tähendab, et mõnele neist jääb udune mälestus, et pererahval oli aednik ja mõned nupukamad mõtlesid (võibolla), et perenaine eelistab taimi inimestele. Kuidas nüüd öeldagi - õnneks oli peenra juurde astujaid ja jutustajaid sedavõrd palju, et taimede istutamine aina venis ja venis. Tore pidu oli :)

Aga nüüd peenra tegemise õpetlikuma osa juurde. Olin just lugenud üht Noel Kingsbury postitust sellest, et püsikud on aiasõbrad omaks võtnud, aga see, mida ikka veel omaks võetud ei ole, on püsikuaed. Jah, minu peenra tegemise kogemust võib iseenesest ka niimoodi kirjeldada. Nimelt võtsime omale appi aedniku, kes peo eel peenraid kiirelt paremasse vormi aitaks ajada.

Tallipeenrad said peoks korda tehtud paar nädalat varem. Oli täitsa mõistlik panna sinna peamiselt suvelilli, mis peoplatsile sära annaksid. See, et mina neid rühmadesse ja aednik sirgetesse ridadesse panna soovisime, oli küll esimene märk koolkondade erinevusest, aga peenrad said siiski valmis.

Üsna peoeelsele ajale jäi aga sellesama suure istutusala rajamine. Teised asjaosalised olid kohapeal ja mina ise eemal külmetust ravimas, aga kokkuvõttes arvan, et nii see parem oligi, sest sain oma lähenemist paremini selgitada. Ja vaidlus oleks kindlasti suureks läinud. Minu püsikutest koosnev taimenimekiri sai küll kiita, aga paar päeva hiljem jagas aednik istutusala plaani, mida ta oli tegema hakanud mulle teadmata. (Vanasõna mitmest kokast ja kõrbenud pudrust on üks tõetruu vanasõna!). Üks pilk plaanile, ja asi oli selge. Kingsbury kirjeldab seda oma blogis nii: "On the whole they have slotted their geraniums, monardas and Carex testacea into the garden format they had before. Which generally means the borders around the lawn; the ingredients have changed but the recipe hasn't."

Ka meie entusiastliku aiaspetsi plaanilt vaatas vastu soov paigutada taimed peenrasse ükshaaval, nii et oleks ilus. Tutike siin ja tutike seal. Kui rääkisin lahendusest, mida ise taga ajan, selgitas ta kannatlikult, et taimede paigutust määravad kordused: valge on istutusala ühes servas, keskel ja siis jälle lõpus. Mulle hakkas koitma, et kuigi olime võtnud endale abistaja, nägi tema end siiski projekti vedurina - inimesena, kes teeb kauneid aedu inimestele, kes aiandusest suurt ei jaga. Või no kes on ise raamatutest pisut lugenud, nagu mina, aga kes tuleb seejärel käekõrvale võtta ja viia sihtmärgini, kuhu nad ise minna ei mõista.

Mõned päevad kestnud aruteludes sain selgeks, kui keeruline on tegelikult tõlkida oma teadmisi teisele inimesele, kelle eelistused, aga ka teadmised on täiesti teistsugused. Olin selles imelikus ja pingelises olukorras tegelikult idealist, mõeldes, kuidas meie kahe teadmiste kokku panemine tulemuseks senisest parema lahenduse. Praktikas see aga ei toiminud. Seni, kuni mina kodus külmetust ravisin, liikusid teised kannatlikult eesmärgi suunas ja selleks hetkeks kohal olnud taimed liikusid peenrasse täpselt vastupidiselt minu plaanitule.

 
Õnneks on taimed kannatlikumad kui mina ja jäid peenrasse põuanädalatele vastu minema. Istutusala rajamise suvi sattus olema minu senise aianduselu kuumim ja see, et taimed päris seal ei ole, kus nad olema peaksid, on tagantjärele vaadates kõige pisem mure. Kui nad järgmise suveni vastu on pidanud, saab täiendada, parandada ja ümber teha. Nagu ikka. Ainult, et eesmärk on teine: istutusala, mis toimib omaette süsteemina ja mis pidevalt aednikust vahekohtunikku ei vaja. Selleni on pikk tee.