Aiapäevik: rõduaed, juuli

Ma ei mäleta, mitmes versioon rõduaiast on tänavune. Igatahes hakkab "kummut", mille talveks rõdule jätsin, juba pisut pehkima. See pole muidugi õige sõna, sest tegemist on üsna napaka, enam-vähem üleni tundmatust mööbliplaadist loodud taiesega. Kohe kui lõpetan blogimise, asun ilmselt ostlema (millised elustiilivalikud) ja tellin ära juba paar kuud silmapiiril olnud lilleriiuli ja -kasti, mille saan sügisel tuppa tõsta ja seal toalillede tarbeks edasi kasutada. Ei tohi ainult liiale minna uute hankimisega, sest siis ei ole järgmisel hooajal rõdul midagi, kuhu taimed panna. Nõiaring.

Kuna loen sel suvehooajal üsna hoolega raamatuid nagu "Planting an a post-wild world", siis olen rohkem mõelnud ka ökosüsteemidele, habitaatidele ja nii edasi. Teen seda muidugi hariliku aiahuvilise tasemel, kes mõtleb ikka teemadele nagu temperatuur, valgus ja mullatüüp, selle asemel, et peale lugemist sellel järgmisel, keerulisemal tasandil edukalt opereerida, aga sellegi poolest vaatan ka oma rõdu veidike värskema pilguga.

Kuna selle hooaja alguses oli paar reisi, mis võtsid kokku kaks nädalat, olin tagasihoidlikum nii ettekasvatuse kui taimede rõdule kokku ostmisega. Reisilt tagasi jõudes olid taimed peaaegu kõik elus, aga olen neid isekülvatud asju nüüd silmitsenud ja neile tegelikult andeks andnud, kui nad minu pakutud tingimustes kõik alati edeneda ei taha.

Rõduaed asub otsekui mikrokanjonis või mäekurus - ühel pool majasein, teises ja kolmandas küljes aga kõrge tugimüür. Metallpiiretega rõdu, mis keset seda kuru ripub. Ma olen seni osanud mõelda eelkõige päikesevalgusele, mida, nagu eile jälgisin, jõuab siia praegu, südasuvel neli tundi päevas, lisaks veidike poolvarju. Kui päike keskpäeval (alates 11.30) rõdu kütma hakkab, on ta kaotamas oma intensiivsust, aga seda suurem on kütmisvõime. Nii et enne hämarus, siis neli tundi kiviseinte vahel kõrbemist, ja seejärel taas poolhämarus.

Sellises kurus liigub omamoodi ka õhk - tugevate tormiilmadega kogunevad puude lehed üsna suurelt alalt lõpuks just siia nurka. Ka hariliku tuulega on see valest suunast puhudes ilmselt üsna terav, põrgates siia jõudes vastu kiviseina.

Rõdutomatid on olnud eelmistel hooaegadel kõhnemad ja veidi äbarikumad kui avamaal kasvajad. Kasvuhoonest ma ei räägigi, kuna seda mul veel lihtsalt ei ole. Õitsevad hea meelega küll aiandites ette kasvatatud taimed, aga need, mis rõdul hoo sisse peaksid saama, on tagasihoidlikud. Ootan huviga, kas gladioolidest ja daaliatest saab üldse asja.

Ja nii on taimed siin rõdul, kus ma praegu viimaseid varjuminuteid naudin, vastuvõtlikumad ka kahjuritele. Viskasin juba esimese kressi välja. Teda tabanud tõbi tuleb alles identifitseerida. Ja nüüd on käes kapsausside aeg, kellest üks, nagu hommikul selgus, armastab nii daaliaid kui päevalilli. Lennutasin ta liblikate juurde ning lähen otsin välja küüslaugulõhnalise taimekaitsevahendi. Edit: läksin ja otsisin, see osutus küüslaugulõhnaliseks roheliseks seebiks. Aga sobib. Rõdu haiseb (eba)meeldivalt.

Toredad on, vähemalt esiotsa, aiandist toodud püsikud, mida kasutan nüüd teadlikult rõdul rõduistutuse osana, ja viin alla varjupeenrasse alles mõne nädala pärast, kui hooaeg otsi kokku tõmbama hakkab.

Rõdul on tänavu veel tagasihoidlikud saialilled (ei õitse), pelargoonid (ei ole veel uuesti õitsema hakanud) ja üks kast salatit, mis edeneb kenasti, tingimusel, et ma seda kastmata ei unusta. Tomatitel on küljes pisikesed rohelised viljad, nii et vähemalt sümboolselt võib nende kasvatamise juba kordaläinuks lugeda. On ka tüümiani, tilli ja hernest (rohkem aiailuks). Aga põhiliselt on käes suve see hetk, kus mõtled murelikult, et peaks sõitma maale, suvilasse, tegema seda ja toda, aga kuumalaines on kõige mõnusam istuda oma rõdul, et aeg-ajalt jahutamiseks toas jahe dušš võtta.