 |
Püsikupeenras särasid esimeste värvilaikudena juba aprilli keskel Forbesi kirgaslilled. Esimene samm õiteilu hooaja pikendamiseks on niisiis astutud. |
Olen märkmetega ajast maha jäänud, kuid kevadki on olnud omamoodi - pikk ja külm. Vaid kakskümmend päeva tagasi avanes hommikul köögiaknast, õigemini uksest, lumine muruplats. Lumi oli enda alla matnud sinised lilled, kollaste ja lillade ring oli juba möödas. Harilikul ajal aknalaual alanud ettekasvatus (ma ütlen "harilikul ajal" nagu toimuks see kõik juba aastakümneid) tundus sel hooajal olevat liialt varane. Rõdule kolitud tomatid kasvavad seal, kuid sellise jahedaga ükski mõistlik taim vilja ei kanna. Prooviks mõned päevad tagasi tuppa kolinud tomatid tunnevad end samuti keskpäraselt, ja suvila-aia peenrasse viidud kobartomatid on küll elus, ent ehmunud. Külmast on toibunud vaid kaubanduskeskusest toodud võõrasemad. Neid jagus viimaks nelja potti, ja peamiselt need nüüd siis rõduaeda õiteiluga täitnud ongi.
Mais on tehtud üht ja teist. Suvilaaeda jõudsin kolmel korral (äkki siiski neljal), maa-aeda jõudsin kahel nädalalõpul ja linnas olen askeldanud kuivanud lehtede riisumist aina korrates ja korrates loendamatuid kordi. Väikesed lisaistutused, niitmised ja rohimised lisaks, ja viimaks eilne varjuaia rajamise päev. Maa-aia ja linna-aia märkmed saavad endale eraldi postitused.
Suvila-aed
Suvila-aia mai on peamiselt hõlmanud hädapäraste peenrakaevamiste ringi - maha läksid redised, till, oad, mitmed pisikülvid, mis kõik mullakihi alla soojemat ilma ootama jäid ja ei olnud nina välja pistnud ka veel nädala eest. Rohisin lillepeenraid ja märkasin rõõmuga, et sügisel katteta jäänud elulõngad otsustasid siiski vastu pidada ja olid välja ajanud esimese võrse. Olen tegelikult põnevil, kas saavad nüüd sel suvel hakkama, või jäid siiski põdema. Vastu oli pidanud ka roosa pojeng 'Sorbet', mille eelmisel suvel juurikast kasvama panin ja mulle ainsa lehekese ilmumisel ülejäänud suve muretsesin, et see järgmise niitmise käigus hävib. Tulbid olid tublisti paljunenud, vähemalt paaril alal on mõistlik sibulad peale õitsemist üles võtta, ja ehk suve lõpupoolel ka järgmisesse kohta kasvama panna.
Lillepeenardesse jõudsid uutest püsikutest kobar-lursslilled ning sellesse peenrasse läksid suveks nii uued kui vanad daaliad. Ja ongi enam-vähem kõik! Linnarõdul ootavad küll juba mõned potid järgmisi istutusi, kuid tunde aias on olnud vähevõitu. Pean seekord hakkama vist tööpäeva õhtutest paari tunni haaval lisa näppama.
 |
Aprilli alguse aiatööd, veel enne kui lumehoogudega, muidu põuane varakevad mais tagasi tuli. Seekord said latid endale koostööpartneriteks viisakalt lattoad. |
 |
Aasta tagasi oli tulbipeenar mai keskel (17.05) täies õies. Sel aastal sättis end õitsema vaid vahetult seina ääres olev punane tulp. |
 |
Esimese hooga tulid lund ja päikest trotsides mai lõpuks aiamaal üles vaid redised ja till. |
 |
Vanast aiast jäänud kevadeklassika, tuletamas meelde, et nartsisse võiks aias veel hulgem olla. |
 |
Tulpide osas läks järg veidi käest ära: mina need sügisel peenrasse sokutasin, aga kes need on? |
Kommentaarid
Postita kommentaar