Rõdumummid

On puhkuse esimene nädal, kuid juuli trotsib mind. Suvekleidiga vihma ja külma käes käimine jättis jälje. Ja kuigi arvasin üle-eile, et külmetus möödas, selgus aias liigutades, et vara veel, toss on ikka täitsa väljas. Istun ja ootan nüüd rõdul, kas esimesena möödub külmetus või suvi.

Rõduaed on täies lopsakuses, liigagi tihedalt täis igasuguseid asju. Selles on juhuslikkust rohkem kui korda, sest kasvama oli vaja panna see, ja see ja siis veel see. Poest tulid mõned asjad veel lisaks. Kuigi transiittsoonist on suur hulk asju juba edasi rännanud, on laua ääres endiselt ruumi vaid ühele toolile ning seegi tükib ust blokeerima - tuppa tagasi minemiseks peab kõhu sisse tõmbama.

Olen nüüd mõned nädalad vaadanud ja mõelnud - päikeselisi tunde on rõdul ikkagi vähevõitu. Napid lõunased, pigem pärastlõunased tunnid, ja juba kaobki päike suure jalaka taha. Taimed ei kõrbe ära, aga päikesearmastajad, näiteks tomatid, on arvatavasti veidike pettunud. Kui valmivad, siis saan maitsest teada. Magusaks teeb tomati vaid külluslik päike. 

Sellegipoolest on siin mõnus. Võin rahulolevalt kohvi juua ja inglise aiaajakirja lugeda. See on paras window-shopping, sest kõike tahaks endale ka. Inspiratsiooni ei tapeta targu infoga sellest, mis miski maksab, kui palju töötunde ja mitu aednikku ühe või teise vaate saavutamiseks vaja on. Paari päeva eest maa-aia esimese korralikuma püsikupeenra istikunimekirja koostades tegin kõrvale tabeli koos istikute arvu ja hindadega. Lõpphind on muljetavaldav, kolmega algav kolmekohaline arv. Ning kes need veel hangib ja istutab, kui ma ise suve rõdul istudes kulgeda lasen.

Kressid ja mullaramm

Olen juba mitu ringi püganud ja korrastanud kressipotte, mille põhieesmärk oli saada kiirelt lopsakaks kasvav rohebarjäär rõdu ja ehitajate vahele. Müra kinni ei võta, aga vähemalt võin kõrvalolevale ehitusplatsile läbi lillede vaadata. Kuid kressid on kressid. Nasturtium, umbrohutaim. Taimed venivad vormist välja, neid ründavad tundmatud lehtedesse radu järavad sitikad. Pea igal hommikul ning õhtul kõrvaldan iga lehe, kus leidub mõni lehetäi, sest mõni tund hiljem oleks neid juba kõikjal. Näib, et lehetäisid ei peata ka küüslaugune rohelise seebi vesi, mida regulaarselt taimedele uhan. Otsustasin just mitmendat korda, et aitab sellest taimest. Kuid siis jäin järjekordselt värve ja vorme vaatama - ning mis seal salata, nendes on stiili. Jõhkrad popilikud värvikombinatsioonid. Ja lehed, mis on peaaegu põnevama vormiga kui õied.

Saialilled on samuti välja veninud ja õitsevad tagasihoidlikult. Algajale aednikule puust ja punaseks tehtud õppetund sellest, et lillepoe muld väikese väetisega on liig mis liig. Ilmselt on selles kasvamine võrreldav olukorraga, kui peaksin päevast päeva jõulupraadi sööma. Rasvane sealiha tummise verivorstikäraka ja rasvaga üle valatud kapsaga. Peaksin püüdma hooaja lõpus võimalikult palju poemulda järgmisele rõduringile saata, järgmiseks aastaks on toitaineid ehk lilledele parajamalt.

Lopsakate köögiviljaaia lillede suvi ei ole see seni niisiis olnud. Esmalt maikuised imelised nädalad päikesega, mis taimedele oli katsumusterohke põuaperiood, ja seejärel nädalad, kus tugevad ja veel tugevamad paduvihmad rõdu leotanud, taimedel lehti murdnud ja pottidest mulda välja uhtnud. Tormile ja padule on kõige paremini vastu pidanud rõdule ootama jäänud Spiraea nipponica, mis omale uued lopsakad võsud on kasvatanud. Õrnad lehttaimed on putukate, päikese ja vihma ründe all väsinud.

 Tomatid ja valgus

Sisuliselt sai see juba kirja pandud - arvatavasti on rohkem päikest vaja. Kuna rõdule tõesti enam miski ei mahtunud, viisin need tomatipotid, kus õisi enam juurde ei näinud tulevat, kümmekond päeva tagasi tuppa aknalauale. Päikest on siin päeva jooksul oluliselt rohkem. Ja kuigi tomatid ise ei ole kasvanud otseselt suuremaks kui rõdutaimed, siis on lähedal päev, kus korjan esimesest potist esimese saagi. Saagist ennast just lõhki süüa ei saa, aga kasvatamise rõõm see eelkõige ju pidigi olema.

Suvikõrvitsa elu

Suvikõrvits, mis tegi rõdul paljutõotava stardi, on alates torminädalatest kasvus maha jäänud ning ei taha viljuda. Esimesed viljad kukuvad maha, ja enamasti on kukkujaiks üleüldse õied. Tundub isegi, et emas- ja isasõied ei taha samal ajal avaneda. On siis nüüd potis vähe ruumi, või ilmad külmad, või on vett üle või puudu? Pole aimugi. Lehed on lopsakad, mis võiks tähendada seda, et veepuuduses asi otseselt ei ole. Kui rõdukõrvits jääb endale ka järgmistel nädalatel kindlaks, siis tähendab see, et võin rõdul järgmisel hooajal katsetada millegi muuga, mis paremini edeneb.

Rõõmustada võib

Mõned näpuharjutused on ikkagi õnnestunud ka. Täiesti talutavalt on vastu pidanud seemnest kasvama pandud iisop, piparmünt ja petersell, mis julgustavad maitsetaimedega katsetamist jätkama. Mõistagi on ka basiilik läinud täie ette ja jõudnud paljudesse salatitesse, omlettidesse ja tikuvõileibadele. 

Lillekasvatuses on samuti õnnestujaid. Aknalaual kasvavad tsinniad õitsevad juba nädalaid ning on kasvanud tõelisteks hiiglasteks, eriti võrreldes suvila lillepeenraga, kus igapäevase tähelepanuta jäänud taimed esmalt veepuuduses kolletasid ja  nüüd, tuge saanuna, on pikkuselt umbes kolmandik rõdulilledest. Peiulilled  ei ole rõdul veel õitsema läinud, aga näib, et nooremaid taimi rünnanud putukad on pisut tagasi tõmmanud ning õiepungad on alles.

Kõige toredam rõdutaim on siia nagu ootesaali jäänud Przevalski kobarpea. See jõudis rõdul enne ümber kolimist õitsema minna ja seda külastavad pidevalt rõdumummid. Kaks, kolm ja vahel ka neli tükki korraga. Nad nii pidevalt kohal, et tekib küsimus, kas nad lausa kodutud ei ole. Eile tardus üks õiele lausa minutiteks. Olin juba kindel, et ta otsustas minu silme all hinge heita. Ühel hetkel ta siiski elavnes ja sättis minekule. Kui rõdul õitseksid ka eelmise aasta siilkübarad, siis annaksid rõdumummid mulle ilmselt preemia ning koliksid lõplikult siia elama.