Tulip mania

Kui ma Eesti varakevadest nädalaks lõunamaale põikasin, olid lillepeenrad rohetavad. Täidlased, janused lehed, mis iga hetkega suuremaks kasvasid. Tulbid valmistusid kõrghooajaks. Oli isegi veidi kahju ära minna, aga teadsin, et nädalaga õied veel ei ilmu ning ilma neist sel kevadel ei jää.

Maabusin Singapuris. Kuigi päris esimese õhtu magasin hotellis ajavahet välja, siis järgmisel, esimesel õhtul võtsime Läti kolleegiga ette jalutuskäigu. Võtsime suuna laheäärsetesse aedadesse, merelt võetud maale rajatud "grüünesse", et troopikat nautida.Otsustasime külastada ka suuri klaasiga kaetud aedu - sisuliselt kasvuhooneid, mis erinevalt meile harjumuspärasest, on mõeldud hoidma jahedust, mitte sooja. Aga sellegipoolest ei osanud oodata, et satume otse aias olevale hittnäitusele: tulbid Euroopast, koos looga sellest, kuidas nad oma algselt asualalt Kesk-Aasiast, praegustelt Türgi aladelt teele läksid.

18. sajandil oli Türgis tulbiajastu, mil tulbid inspireerisid kunstnikke, luuletajaid ja laululoojaid. Hollandis olid tulbid kunagi lausa nii hinnas, et võisid valida, kas ostad oma raha eest ühe tulbisibula või ühe korraliku maja. Kirjutasin selle siia hoolega üles, kuna sügisel lillepoe arveid vaadates on see kindlasti lohutav teadmine!

Tänapäeval on tulbid maailmas rooside ja krüsanteemide järel kõige populaarsemad lilled. Kuigi püüdsin fotodele vaid õisi, oli omaette vaatamisväärsus see, kuidas tulbipeenraid ääristasid valvurid, kes tipptunni ajal rahvahulki peenardest eemal hoidma pidid.

Aga tegelikult on kodused tulbid kaunimad - ilma kunstvalguse ja rahvahulgata. Lõhnavad toidulauad kevadistele mesilastele. Kuigi ükshaaval võttes külluslikud, on nad peenrail hõredamalt, mis tähendab, et imetleda võib iga õit või puhmast eraldi. 

Ja tegemist ei ole massistutusega - igal sordil on oma aeda jõudmise ja tärkamise lugu.  Näiteks siin paistavad esiplaanil vanaema lillepeenra aegsed tulbid, mille asukohta andis suvelõpul tükk aega nuputada, sest kogu peenart ei tahtnud üles kaevata ja üle istutada. Fooni moodustavad "vanadele" tulpidele aga nn toidupoetulbid 'Colorado', mida ostsin julgelt koos piima-leivaga nagu tarbekaupa. Päikeses on nende värv võrratu ja kuigi kahtlesin, kas sibulaist asja saab, juhtus otse vastupidi: kevadeks kadumaläinuid ei olnud. 

Seevastu osutus arvatust pretensioonikamakski papagoitulp 'Negrita' , millel eile oli vaid üks uhke õis, üks puhkev õis ja üks tagasihoidlikum õis, millel sordiomadustest suur järel ei olnud. 'Negrita' kõrvale paigutatud ’Queen of Night’ oma paari õiega on üks tumedamaid, kui mitte kõige tumedam tulbisort. Ka selle õisi ilmus oodatust pisut vähem. On täitsa võimalik, et sügisel tuleb mõelda peenra näriliste eest kaitsmisele, sest kuidas muidu sordid just sellest peenrast üheskoos kaduma said minna.

Kokkukahmatud sibulatest vist lemmikumaks osutusid kirsipuu alla pandud romantilised roosad tulbid 'Marianne'. Olles peenral hetkel ainsad õitsejad, on igal õiel ruumi säramiseks. 

  
Kvaliteedilt veidi tagasihodlikult fotolt leidsin üles ka teise vaatamisväärsuse: see on õrn, kuid ülimalt isuäratav, kõrgekasvuline (50 cm) 'Alibi'. Ka need sibulad olid talve kenasti üle elanud ja tulbid ilmusid lubatud suuruse, värvi ja kujuga. Puhas rõõm.

Tuleb välja, et praegune tulbivalik on sihitud tulpide kõrghooajale, kevade keskele. Varaseid tulpe näib olevat vaid mõni üksik - see on midagi, millele tuleks mõelda sügisese sibulate peitmise hooajal. Ruumi ju veel on.