Novembrisuvi

Arvasin, et suvi on läbi juba kolm kuud tagasi. Kuid lume ja tuule asemel on õues olnud rohkem ikka päikest, vihma ja udu. Aiandushooaeg jätkus ning muru niitmine vaheldus lehtede riisumisega. Kuigi kõlasid üleskutsed lehti talveks mitte koristada, ei raatsinud ma reha kuuri jätta. Värske enesetunne ja puhas muruplats, mis annab kinnitust, et päeva jooksul on midagi ära tehtud, on ka midagi väärt. Oktoobris ja veel novembriski sai juurde kaevatud mõned ruutmeetrid uut peenart ja mõned kännud andsid ka alla: labida, sae ja kangiga nende kallale minekust aitas.

Pisike peenraserv ja kaugemal korrastamist ootav peenra-ala, mille kohal kõrgub veel täisroheline antoonovka. Sel fotol ilmselt veel viimast korda nii lopsakas, sest kui järgmisel korral aeda sattusin, olid viljapuude lõikamise spetsid sellest ja teistestki puudest juba mootorsaega üle käinud. Õue kattis langenud lehtede asemel kiht oksi. Spetsid olid aastaid pügamata õunapuud vana kooli kombe kohaselt maksimaalselt tagasi lõiganud.

Endal kogemust vähe, aga sisetunne ütleb, et meetod, mis läheneb õunapuudele kui majandusüksusele, sobib suurde aiandisse, aga suvilaaeda mitte tingimata. Vähemasti siis, kui aiapidajate põhieesmärgiks on taimedega koos ja taimede vahel tegutseda, ja mitte neid saagi saamise eesmärgil kontrollida ja kultiveerida. Okste koristamisele kulunud päevad olid novembri kohta aga haruldaselt pehmed ja värskes õhus viibimiseks loodud, nii et ettevõtmisest sai "kasuga" välja tuldud.

Rõduaia pakkisin ka alles nüüd novembris kokku. Kuni päris hooaja lõpuni pidas vastu valge lõvilõug - isegi kauem istandusest toodud potikrüsanteemidest. Kogusin kogu õitsemisperioodi vältel tasapisi lõvilõuaseemneid. Kui külvist asja ei saa, siis aitavad kevadised lillemüüjad turul. Lilled, mis rõdul kolm ringi järjest õitsevad on kindlalt ka järgmise hooaja nimekirjas.