Varssavi grüünes

Saatuse sõrm võib olla oranž, kandiline ja paberist ning kaaluda rohkem kui ükski teine (mu koduses raamatukogus olev raamat). Paar päeva enne tööreisi tõi kuller raske paki, milles kolm veebipoest tellitud trükist. Olin raamatuid tellides mõelnud, et nüüd on lugemist ja uurimist terveks talveks, aga ahvatlus sai võitu ja lappasin esimese ringi peale juba samal õhtupoolikul.

Oranžis kestas saatuse sõrm on "The Gardener's Garden". Koguteos 250st aiast kõigilt kontinentidelt, kus midagi kasvab. Tellitud saigi see raamat seepärast, et küllap ei avane võimalust kõiki neid külastada - see käiks üle jõu ka edasijõudnud aiareisijale. Aga et raamatut avades sattus pea esimesena ette Łazienki park Varssavis, oli see otsene märguanne. Kuna eesootav tööreis viis Varssavisse, tuli reisiplaani sulatada ka mõned vabad tunnid grüünes.

Paar päeva hiljem, esmaspäeva hommikul oma hotellitoas ärgates vaatasin esimese asjana aknast välja. Ilm tundus enam-vähem, paistis, et hommikupooliku vabad tunnid võib pargile plaanida. Asusin teele, et selgeks saada, miks minu varasema mulje kohaselt kivikõrbe meenutavat Varssavit roheliseks linnaks nimetatakse. 

Łazienki, üks V. populaarsemaid parke, oli kunagi kuninga suveresidents ja veel enne seda aadli jahipiirkond. Tänapäeval on see rahvale avatud suur park, kus kevadel  ja suvel saab lisaks botaanikale ja arhitektuurile nautida ka kontserte (loomulikult Chopini), teatrit ja muid sündmusi.

Pargi veebikülg soovitab esmalt minna vaatama hiiglaslikku Chopini monumenti, mis olla kuulsaim Poola skulptuur maailmas. Algava sügise karguses oli see, modernistlikku pargiossa kuuluv suur avaala pargi peavärava juures üsna tõsine, isegi sünge ja mitte sedavõrd majesteetlik. Otsisin kärmelt teed pargi sügavusse.

76 hektarit on suur maa-ala - siia mahub kolm suurt ja eriilmelist klassikalist aeda: 18. sajandist pärit kuninglik aed,  19. sajandist pärit romantiline aed ja 20. sajandi modernistlik aed, koos ajastuile iseloomulike paleede, aiapaviljonide ja skulptuuridega. Modernistlikule aiaosale järgnes tagapool aina  barokki ja neoklassikalist stiili. Tulevikus plaanitakse välja arendada ka kaasaegne aiaosa.

Sattusin oma ekspeditsiooni tegema ajal, kui suvine lilleilu oli juba suuremalt jaolt taandunud ja puud ei olnud veel sügiseselt värviliseks muutunud. Veidi ebamäärane üleminekuperiood, kus ühel hetkel särav päike hullutab suvemeeleoluga, järgmisel hetkel sunnib aga tuul mantlikrae võimalikult kõrgele tõstma. Lossi juures jalutavad paabulinnud ei lase end millestki segada, samuti nagu üksteisest järvede ja paleede taustal pilte klõpsivad turistid. 

Kohalikud väidavad, et pargi puud on ühed Poola vanimad. Osa liigirikkusest on pärit ajast, mil sellel alal kasvas alles mets. Pikad pargiteed olid oravatest umbes. Nad jooksid närviliselt talvevarusid kogudes inimeste eest ja vahelt läbi. Kui selle sahmerdamisega liitusid ka mõned pardid, kes inimesi nähes rohu sees kaela sirutasid ja sammu kiirendades ning prääksudes lähemale tatsasid, läks asi kirjeldamatult koomiliseks. Alleede majesteetlikkus jäi tagaplaanile, sellele tegid üks-null ära pisikesed kojanarrid.

Pea kõik allpoolsed kaadrid on tehtud ühest väksemast aiaosast, mille rajad ja murualad olid millimeetri täpsusega vinklisse aetud. Valge müüritise äärsetel lillepeenardel valitses aga kontrastiks üllatav pehmus, millesse panustasid nii pastelsetes toonides õied kui pehme struktuuriga, juba veidi sügiseselt kollakaks tõmbuvad lehed.  Kuna algas vihmasabin, sundis sellega kaasnev jahedus tempot tõstma ja ülejäänud pildid jäid seekord tegemata. Loodan Varssavi parkidesse soojemal aastaajal tagasi sattuda, ja siis juba loodetavasti peegelkaameraga, sest telefoniga saab teha siiski ainult märkmeid.

Kivikilbiku puhmad ja aitavad sellel vabavormilisel peenraosal veel septembriski särada. Hea mõte.

Hiina puiestee, mille punased laternad mind osavalt pargi tundmatutesse osadesse juhtisid.

Otse Łazienki pargi kõrval asub kuninglik botaanikaaed. Üks Poola vanimaid, ligi paarsada aastat vana. Internet kinnitab, et aed asutati 1818 ja esimeste aastatega kaardistati sellel alal 10 000 erinevat liiki taimi. Kahjuks suleti aed juba 1834, sest tsaar lasi sulgeda nii Varssavi ülikooli kui kõik selle allüksused. Aed avati uuesti alles 1916, ehk sada aastat tagasi. Teises maailmasõjas tehti maatasa suur osa Varssavist ja mõistagi kannatas ka aed. Selle hoolsa taastamisega on tegeletud alles viimased kolmkümmend aastat. Kõigi nende sündmuste elavaks tunnistajaks on praegugi alale struktuuri loovad suured puud, mille olla oma käega istutanud aia üks asutajatest Michał Szubert.

Aias oli vähemalt kaheksa eriilmelist tsooni, sealhulgas katse- ja õppeaiaosa, kus praegugi askeldasid tudengid, ja iluaiaosa, kust leidis kõige enam jalutajaid. Siltidel olevad harivad tekstid olid kahjuks vaid poolakeelsed, aga nii palju sain oma silmagagi aru, et allpool, rangelt geomeetrilise jaotuse ja pügatud hekkidega peenardes kasvasid ravim- ja maitsetaimed. Botaanikaaed oli täis erinevaid putukahotelle - majakestest erinevate ripprajatisteni. Täies õitemeres oli septembri lõpul veel vaid üks tsoon, kus andsid tooni hortensiad, daaliad ja jorjenid.

Kollektsioonaia dekoratiivseimaks osaks oli kindlasti veetaimedega basseinpeenrad.

Siin kasvavad ravimtaimed ja maitsetaimed.

Viimasena heitsin pilgu otse peasissepääsu kõrval asuvasse roosiaeda. Botaanikaaias korraldatakse suvel roosifestivali ja uutele roosisortidele pühendatud üritusi. Ilmselt see selgitabki, miks ja millised iludused just nendes peenardes kasvasid. Ühes servas kõrgusid teistest tunduvalt pikemad roosid, millest kõrgeim oli mulle kaugelt üle pea. Lähemal uurimisel sai selgeks, et need olid eranditult Poolas aretatud sordid. Nimed mälumängureile õige lihtsad: Kopernikus, Chopin, Warszawa...

See õis on fotol küll kahtlaselt hele, aga kui märkmed ei peta, siis kuulub 'Kopernikusele'.

Aga see on päris kindlasti  'Warszawa' (L. Grabczewski, 1953).

Ja see valge roos on 'Fryderyk Chopin' (žyla, 1980)